Koigi põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Liidia Mäeveer usub, et vald saab peagi endale uue staadioni ja seda ei ehita mitte president, vaid kohalik omavalitsus.

Kõigepealt soovin teile õnne, saite hiljuti vanaemaks. Kuidas olete uude ossa sisse elanud?

Vanaema olen 14. septembrist, annab alles harjuda samamoodi nagu lapse emal ja isalgi.

Minu elus otseselt midagi ei muutu, aga süda ikka valutab. Tahaks aidata, kuid ausalt öelda on tunne, et ega enam saakski väikse lapsega hakkama, nagu poleks endal lapsi olnudki.

Vanaema olla on kindlasti midagi muud kui ema, sest siis oli kogu aeg kiire. Omad lapsed kasvasid nii ruttu, et ei saanud arugi.

Kas nüüd on aega rohkem?

Ega tegelikult ole küll. Ma lihtsalt ei oska elada nii, et lähen normaalsel ajal koju, loen midagi ja vaatan telerit. Kui midagi teen, siis tahan seda korralikult teha, sinna aeg kulubki.

Tegelikult tahaks olla juba lihtsalt vanaema ja õpetaja ning kõik muud asjad kõrvale jätta. Tahaks, et nädalalõpud oleksid vabad ja saaks teha oma toimetusi.

Mu õlgadel on ka Järvamaa koolispordi asjad, sellega tegelen puhtalt omast vabast ajast ja teine tööpäev tuleb sedasi juurde.

Miks olete nii suure koorma vedada võtnud?

Õpetajana näen, et ilma võistlustel käimata pole minu tööl suurt mõtet ja sisu. Peab olema mingi väljund.

Keegi peab seda tööd lihtsalt tegema ja kui mina ei tee, peab keegi teine tegema.

Koolispordi liidus on tugev meeskond õpetajatest, kes teevad oma tööd südamega.

Räägitakse, et lapsed pole spordist enam huvitatud, kuidas see teie töös tunda annab?

Ahvatlusi on lastel tänapäeval palju rohkem kui aastaid tagasi. Sporditegemine on ju raske töö. Algul väsitab see nii ennast kui ka lapsi. Tekib tunne, et olen nagu kubjas, kes käib piitsaga ringi.

Võistlustel käimine on lastele hea motivatsioon, mille nimel pingutada.

Ega paljud viitsigi ennast liigutada. Ma siis küsin, kas selliste poiste käes on meie tulevik.

Lapsed puuduvad palju kehalise kasvatuse tunnist, nad on haiged, mõni näitab üle tunni tõendit. Olen mõelnud, et perearstil on ka üks raske töö, et aru saada, kas nad tegelikult ka haiged on või tahavad lihtsalt tõendit.

Õpilased küsivad mu käest, miks nad peavad jooksma. Ma siis küsin vastu, miks nad peavad oskama arvutada ja lugeda.

Algklassidega pole probleemi, sest nemad tahavad liikuda. Mida vanemaks lapsed saavad, tulevad muud huvid, mida on lihtsam harrastada kui sporti.

Kehaline kasvatus viitabki ju, et peab oma keha kasvatama.

Meedias on juttu sellest, et päästjad, politseinikud ja õpetajad teenivad vähe. Kuidas sellega on?

Tõesti räägitakse sellest palju, kuid rohkem peaks riik praegu vaatama, et lastel oleksid ringid tasuta.

Aastaid tagasi, kui Paides poisse treenisin, polnud paarkümmend poissi kokku saada mingi küsimus.

Praegu on tõsine probleem, kas vanemal on nii palju raha, et lapse trenni eest maksta.

Kõige rohkem ongi kahju, et trennist võib kõrvale jääda andekaid lapsi. Kui me ei võimalda tal sporti teha, võib ta endale mingit tegevust leida, ainult et, millist.

Eks vanasti olnud loomulikult rohi rohelisem, kuid liikumist on tänapäeval küll vähem.

Kui 1999. aastal Koiki kehalise kasvatuse õpetajaks tulite, kas ei hirmutanud, et pidite tunde andma väikeses aulas ja sportimistingimused olid olematud?

Tulin Koiki pärast seda, kui Paides spordikool tegevuse lõpetas. Oleksin võinud ka Paidesse treeneriks jääda, kuid puht majanduslikel põhjustel tulin siia õpetajaks, sest kaks last vajas koolitamist.

Teadsin toona, et Koigis on head jooksjad. Ega nad siin midagi muud saanudki teha kui joosta. Kui võimla viis aastat tagasi lahti tehti, oli küll nagu paradiisi pääsemine.

Need lapsed, kes on siin juba viis aastat kehalise kasvatuse tunnis käinud, on ka igati tasemel.

Kui palju on teil endal aega sporti teha?

Eks natuke ikka. Üritan laupäeviti sõpruskonnaga saalihokit ja teisi mänge mängida. Jõusaalis käin.

Kooliõpetajad käivad meil jõusaalis, üritame edaspidi ka pallimänge koos mängida, aitab pingeid maandada.

Kuidas on Koigi rahvas võimla omaks võtnud?

Kuigi siin on kõik tasuta, on ta osale inimestele võõraks jäänud. Nagu kirik, ei julgeta sisse tulla. Et varem Koigis võimlat polnud, pole inimesed asjaga harjunud, nad ei tunne ennast võimlas hästi.

Mulle oli algul arusaamatu, et mehed ja naised ei võinud koos sportida. Kuid nüüd oleme jõudnud sinnamaani, et selles pole midagi imelikku. Inimesed olid sellega kooliajast harjunud, et poisid ja tüdrukud teevad sporti erinevates tundides.

Mis abikaasa ütleb, kui pühendate õhtud ja nädalavahetused spordile?

Ega ma oskagi teisiti elada, omal ajal tegin viis korda nädalas trenni ja nädalavahetustel olid võistlused.

Kaks ühesugust inimest kokku ei sobigi, keegi peab ikka kodus olema.

Abikaasa on juba harjunud, meil probleeme pole, kuigi tal kindlasti kerge ei ole. Me pole saanud näiteks nii palju teatris käia, kui oleksime tahtnud, sest õhtuti on mul trennid.

Kuulute Koigi vallavolikokku ja üritate Keskerakonnast välja astuda. Kuidas poliitikasse sattusite?

Astusin Keskerakonda siis, kui Järvamaal olid erakonna eesotsas noored mehed Jaanus Marrandi ja Sven Mikser. Toona tegutsesin Paides ja oli suur vastasseis spordikooli kaotamisele.

Meie soov oli linnas midagi muuta. Kõigepealt olin valimisliidus Kodulinn ja sealt läksid inimesed erakonda.

Mind häirib poliitika juures, et tipptegijad peavad ennast kõige tähtsamaks ning unustavad ära lapsed ja noored, kuid nemad on tulevik.

Eks lapsed ja sport mind poliitikasse tõidki. Ma polegi tahtnud poliitikasse minna, vaid on teatud asjad, mida olen tahtnud teha. Maal polegi poliitika tähtis, inimesed ajavad ikka vajalikke asju.

Kuigi kuulute veel Keskerakonda, tunnistasite paar nädalat tagasi avalikult, et andsite valijamehena hääle Toomas Hendrik Ilvesele. Milline on olnud vastukaja?

Käisin just jooksukrossil, minu juurde jooksid endised Koigi kooli õpilased, kes kiitsid mind selle eest, et ma oma valikut salajas ei hoidnud.

Peaksime rohkem noortele mõtlema. Mina lähen mõne aasta pärast pensionile, kuid neil on veel elu ees.

Palju sain telefonikõnesid, kus peeti tähtsaks, et üks naine suutis just nii julgelt käituda.

Abikaasa mul poliitikast palju ei huvitu, üks tütar elab välismaal. Pere toetas mind ja ütles, et tegin õigesti. Ka tutvusringkond toetas, olenemata sellest, kes millisesse erakonda kuulub. (Eilseks oli Mäeveer saanud Keskerakonnalt kirja, kus sai teada, et ta on erakonnast välja visatud – toim.)

Mis Koigi staadionist nüüd saab, oleksite ikka õieti hääletanud, oleks lastel varsti paremad sportimistingimused?

Selle staadioni saame ükskord niikuinii.

Pole need presidendid ehitanud võimlat ei Koiki, Imaverre ega Kabalasse ega hakka nad ka staadione ehitama. Võimla on ehitatud Koigi valla laenude peale, mingit poliitilist raha pole.

Meil pole plaanis ehitada staadioni, nagu on Paides või Türil. Meil on vaja kolmerealist jooksurada oma kooli tarbeks.

Kui viie aasta pärast uuesti presidenti valima hakatakse, kas siis on Koigi staadion valmis?

Pole raha maailmast kadunud, kuid eelkõige peab valmis saama lasteaed ja kosuma elamumajandus, siis räägime staadionist.

On see iga kehalise kasvatuse õpetaja unistus, et mõni laps jõuab olümpiavõiduni?

Unistus see nüüd küll pole. Muidugi on heameel, kui leiad andeka lapse, kes tänu õigel ajal suunamisele leiab ala, milles on edukas.

Kõik kehalise kasvatuse õpetajad peaksid selles suunas töötama, et meil oleks edukaid sportlasi. Mõni aasta tagasi oli uudis, et ühest maakoolist leiti üle kahe meetri noormees. Kahju, kui niisuguseid noori õigel ajal ei märgata ja anded raisku lähevad.

 
LIIDIA MÄEVEER

On sündinud 10. oktoobril 1957 Põlvamaal.

1965 – 1976 Paide keskkool.

1976 – 1980 Tallinna pedagoogiline instituut.

1980 – 1987 Paide kutsekeskkool.

1987 – 1993 Paide spordikool.

1994 – 1996 Järva maavalitsuse noorsooameti juhataja.

1996 – 1999 Paide linna spordikooli treener.

1999. Koigi põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja.

Abielus, kaks tütart ja tütretütar.

Tiit Reinberg, Järva Teataja