Läbi aegade on maakonnalinn Paide etendanud paljude muude elualade kõrval olulist rolli ka Järvamaa spordikeskusena. Võidakse muidugi kinnitada, et ajuti, viimasel ajal üha selgemini on initsiatiiv kaldunud Türile, nii et Türit on hakatud isegi maakonna spordipealinnaks nimetama.
Kahtlemata tuleb hinnata kõrgelt türilaste ärgast meelt ja otsekindlust kohaliku spordielu korraldamisel. Tänu sealsete spordijuhtide ja majandusmeeste ettevõtlikkusele on saavutatud mõndagi, mis naabreid võiks panna kadedust tundma. Nii suudeti seisakuaja karmidest piirangutest hoolimata lõpule viia EPT spordihoone ehitus ja avada Türil siinkandi esimene siseujula. Õigustatult võivad türilased uhked olla linna koolide ja Särevere tehnikumi, nüüdse kõrgema põllumajanduskooli meie oludes igati korralikele spordirajatistele, sealhulgas avarale spordihallile, lasketiirule, ratsaspordibaasile, värskelt remonditud staadionile jne. Lisagem, et just Türilt kasvas välja laiemat üldsust üllatanud korvpallinaiskond, kes esimese Eesti provintsinaiskonnana tõi 1962. aastal koju vabariigi rändkarika. Ikka on Türil olnud häid mootorisportlasi, võrk- ja jalgpallureid, kergejõustiklasi, laskureid, vibu- ja ammukütte, orienteerujaid ja maletajaid-kabetajaid ning spordilusti pole kaotanud veteranidki.
Kõik see võib varjutada, kuid ei saa olematuks muuta Paide kui põlise spordilinna sisurikast möödanikku. Tegevuse aktiivsus ja tulemused on vaid kõikunud, sõltuvalt sellest kuidas parajasti kohapeal leidus innukaid eestvedajaid, nii öelda oma ala entusiaste. Tarvitseb meelde tuletada Paide kergejõustiku, maadluse, jalgrattaspordi, laskmise või motopalli "kuldseid aegu". Tagantjärele jääb vaid üle hämmelduses pead vangutada: mismoodi küll selleni jõuti?
Samas tekib küsimus: kuipalju teame üldse Paide linna kehakultuuri ja spordi ajaloost ning inimestest, kes siinse spordihälli juures seisid? Või neistki, kes eelkäijate tööd jätkasid? Selles on veel palju ähmast, mis nõuab selgitamist, täpsustamist, vajadusel ümberhindamist, kuna andmed kaugema mineviku kohta on sedavõrd puudulikud, tihti vastuolulised või tendentslikud. Võib arvata, et meie noorema ja keskmise põlvkonna spordirahvale ütlevad üpris vähe niisugused nimed nagu Johannes Raudsepp, Julius Stephan, Kalev Tammehoid (endine Karl Tannebaum), Valter Kärt, Helmut Veem või Olav Topman. Ja sel lihtsal põhjusel et nendest pikemalt pole räägitud ega kirjutatud. Ometi on tegemist sportlaste ja spordijuhtidega, kellel on väljapaistvaid teeneid kodulinna kui ka kogu Järvamaa spordiliikumise edendamisel.
Mõnevõrra rohkem on kuuldud ehk Paides alates 1937. aastast maakonna spordiinstruktorina tegutsenud Aleksander Anierist, tolleaegsest Eestimaa ühest paremast pikamaajooksjast. Ta jätkas siin tööd veel pärast Teist maailmasõda, algul oma endises ametis, hiljem Järvamaa kehakultuuri- ja spordikomitee esimehena. Saksa okupatsiooni ajal sai ta oma turjal tunda hitlerliku koonduslaagri vintsutusi. Nälg ja orjatöö Viraksaare turbarabas tõmbasid ka lõplikult kriipsu tema jooksjakarjäärile.
* * *
Läheks pikale loetleda kõiki neid spordikuulsusi, kellele noorpõlves Paide on olnud kodu- või õpingutelinnaks, paigaks kust tee viis edasi suurte sporti. Rõõm on tõdeda, et taas oleme võinud tõsta ausse Järvamaa kõigi aegade nimekaima sportlaste, laskesuurmeistri ja tosinakordse maailmameistri August Liiviku. Paide vanemad inimesed mäletavad teda kui tagasihoidlikku, alati sõbraliku olemusega ja põhimõttekindlat meest, kes alates 1934. aastast teenis riigikaitseõpetajana Paide ühisgümnaasiumis ja tööstuskoolis, ühtlasi oli Kaitseliidu Paide malevkonna pealik.
August Liivikut ei teate üksnes kui suurepärast laskurit, vaid kui sõna otseses mõttes heroilist sportlasisikut, keda ümbritseb legendaarne aupaiste. Ta oli üks neid eesti täpsuskütte, kelle käsi 1939. aastal Luzernis ei vääratanud, mille tulemusena toodi jäädavalt koju maailma tugevaimale laskespordimaale määratud rändauhind – Argentiina kuju (praegu hoiul Eesti Spordimuuseumis Tartus).
Nii nagu enamik teisigi eesti laskemeeskonna liikmeid ei pääsenud ka August Liivik punaterrori julmast haardest. Ta arreteeriti NSV Liidu julgeolekuorganite poolt 20. septembril 1940. Lühikest aega hiljem nähti teda veel Paide vanglas. Sealtpeale jäi aga August Liivik jäljetult kadunuks. Pole teada, kas ta lasti maha või hukkus kusagil Venemaa sunnitöölaagris. Paide linnas Rüütli tänaval majas number 14, kus laskesuurmeister viimati elas, avati temale 1989. aastal mälestustahvel.
Paidest pärit tippsportlastest tuleb esile tõsta omal ajal Eesti tugevamate kuulitõukajate (15.45 – 1939), maadlejate ja tõstjate hulka kuulunud August Maalsteini. Neli aastat tagasi ta suri Kanadas, kus oli pidanud hästi minevat kondiitriäri.
Suurmeistri tiitlini käimises jõudis Paides 1960. aastal tööstuskooli lõpetanud, nüüd Riias elunev Jaan Põldmaa, kelle vanematekodu on linna külje all Viraksaares. Ei saa ka jätta mainimata siin spordiradadel esimesi sammumärke maha pannud pärastist Eesti rekordimeest teivashüppes Aavo Luigelat ning edukat korvpallurit, praegust "Kalevi" esindusmeeskonna peatreenerit Jaak Salumetsa. Paides on üles kasvanud ja koolipinki nühkinud vabariigi üks parimaid võrkpallureid, 1968. aastal Nõukogudemaa meistriks tulnud Tallina "Kalevi" meeskonna kapten Peet Raig, meistermaadlejad Ants Laansalu ja Taivo Murikse, lauatennisist ja võrkpallur Peeter Karing, Eesti kõigi aegade kolmas-neljas kõrgushüppaja (2.24 – 1984) Kalev Martsepp ja teised.
Need ja mitmed teised spordilembelised, võimekad ja tahtekindlad noored on oma saavutustega lisanud Sära Paide kui spordilinna visiitkaardile.
* * *
Kuigi ajakohaste spordibaasidega ei ole kunagi olnud põhjust kiidelda, on Paide siiski keskuseks, kus on tehtud algust mõnegi toreda sportliku ettevõtmisega, mida on rakendatud eduga ka mujal.
Ennekõike peaks mainima varematel aastatel korraldatud linnadevahelisi teatejookse ja suusaretki. Neid kutsuti siis "tähesõitudeks" ning need pälvisid suurt huvi. Esimene niisugune üritus võeti ette 1926. aasta 16. juunil, kui Tallinnas avati vastvalminud Kadrioru staadion. Paidest korraldati sel puhul teatejooks pealinna. Meeskonda kuulusid kümme jooksjat, kellest igaühel tuli katta 8-12 km. Ankrumehena lõpetas Kadriorus paidelane Arnold Ambach, pärastise nimega Purje, kes peakomisjonile andis üle graveeritud teatepulga järvakate läkitusega.
1928. aasta 24. veebruaril leidis aset suusatajate tähesõit Paidest Tallinna - nii viidi pealinlastele tervitusi Eesti Vabariigi kümnendaks aastapäevaks.
Tasub meenutada oodatud sündmuseks olnud suviseid jalgratturite tänavasõite ja motomeeste mehiseid mõõduvõtmisi Mäo teede kolmnurgal. Hulgaliselt võistlejaid peaaegu kõigist vabariigi maadluskeskustest meelitas kohale aastatel 1958-1963 juba traditsiooniliseks kujunenud Paide "lahtine matt", mille iga kaalukategooria võitjat autasustati Paide Vallitorni kujulise rändauhinnaga. Vahel oli osalejaid isegi saja ringis. Üritusele lisas kaalu, et aupeakohtunikuks oli mitut puhke kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu. Kõigile ootamatuseks oli ühel heal päeval saabunud teade, et see populaarne võistlus on kõrgemalt poolt kalenderplaanist välja jäetud.
Viiekümnendail aastail hakati Paides igal sügisel läbi viima nn. suusatajate vallijookse. Huvi nende vastu üha kasvas. Enne talihooaja algust taheti meeleldi tulla Paide Vallimäe ringteedele oma füüsilist vastupidavust kontrollima. Osavõtjate seas võis näha suusa- ja jooksusõpru Raplast, Viljandist, Tamsalust ja mujalt meie omadega rinda pistmas. Nende jooksude peaorganisaatoriks oli "Kalevi" rajooninõukogu esimees Edgar Murumaa, hiljem instruktor Viktor Pelja.
Tegelikult oli Paide Vallimäel korraldatud võidujookse juba palju aastaid varemgi. 1930. aastal peeti siin Eesti murdmaajooksu meistrivõistlused. Viimase iseseisvusaegse Valli-karika, milleks oli pronksist jooksja kuju, omandas Albu kandi visa jooksumees Jakob Pärn. Pärast loovutas ta selle Paide tänavajooksu võitjale rändauhinnaks. Aga kui mõni aasta tagasi asuti uuesti läbi viima vallijookse endise reglemendi järgi, läks kuju üle sinna.
Elevust tekitas Paide-Vändra malematð sajal laual, mis leidis aset Rüütli tänava spordihoones.
Viimaste aastate osavõturohkeimaks spordisündmuseks on kahtlemata olnud Paide-Türi rahvajooks. Selle üldpikkus on 14 km, kuid soovi korral võidakse läbida ainult pool distantsi, see on Paidest Kirnani. Esialgsest kahe naaberlinna omavahelisest jõuproovist, mille algatajaiks olid kohalikud spordijuhid Heino Poska ja Andres Taimla, on tänaseks kujunenud üks meie rahvaspordi põhiüritusi. Kohapealsete rahvasportlaste kõrval on kaasategijaid üle kogu Eesti, samuti Lätist, Leningradist, 1990. aastal ka lahetagusest Paide sõpruslinnast Haminast.
Kui 1982. aastal millal üritusega algust tehti, lõpetas jooksu 695 inimest, siis järgmisel aastal, tänu piisavale reklaamile, oli nende arv juba rohkem kui kaks korda suurem - 1668. Rekordiliseks osutus 1984. aasta, millal Paide-Türi marsruudi läbis 1639 ning noortele ja eakamatele inimestele mõeldud Kirna otsa 1510 startijat. Nüüdseks on osalejate üldarv enam-vähem stabiliseerunud, püsides 1500-2000 piires. Eraldi leiab aset minijooks mudilastele Paide Keskväljakul ja Türi 1. keskkooli juures.
Oma nägemuse Paide-Türi rahvajooksule annab 1990. aasta 8. oktoobri "Spordilehes" mitmekordne osavõtja Aldo Soosalu. Autor märgib, et seda jooksu võiks lugeda Eestis omasuguste seas üheks mainekamaks ja õnnestumaks. "Raha küsitakse osalemise eest mitu korda vähem kui mõnel pool mujal. Hoolitsetakse aga rohkem, saun kaasa arvatud ja propagandamasin siin nii hirmsasti ei tööta. Enam on mõeldud oma rahva peale, mis tekitab kohalviibijais meeldivalt koduse tunde," kirjutab ta.
Hoopis omapäraseks ja julgeks algatuseks, mille kordaminekusse isegi mõnel asja eestvõtjal algul täit usku polnud, oli saja võistkonna võrkpalliturniir Paide Keskväljakul. Idee väljakuulutajaks oli rajooni kehakultuuri- ja spordikomitee esimees Andres Taimla koos kohaliku võrkpalliaktiiviga. Esimest korda toimus niisugune välkturniir (mänguaeg kaks korda viis minutit) 1986. aastal mai lõpul ülelinnalise kultuuriürituse "Paide kevad" raames. Avadefileele rivistus 84 võistkonda. Kiires korras ümbritseti piirdevõrkudega asfaldile 17 mänguplatsi ja seati üles võrgud. Kuidas need linnamaja ja kiriku ette ära mahuvad? Mahtusid. Kes ettenähtud mänguaja jooksul enam punkte kogus, läks võitjana edasi järgmisse ringi. Esimese turniirivõidu saavutas Aravete võistkond.
Ka järgmiste aastate "Paide kevad" programmis leiti ruumi samalaadseile pallilahinguile. Katsetati ka korvpalliga. Linnaväljakutelt on nüüd kolitud kutsekeskkooli staadionile ja mitmetesse kohalikesse spordisaalidesse.
"Inimesed tuleb tuimusest lahti raputada," kinnitab Andres Taimla. Ta arvab, et linnas, kus juba aastakümneid ei ole olnud õiget staadioni, kõigile soovijatele avatud võimlat (Rüütli tänava spordihoone on ilmast ilma olnud remondis) ja siseujulat, ei saa lootma jääda ainult paremale tulevikule. "Peame läbi ajama ja midagi tegema ka praeguses olukorras, kasutama kõiki olemasolevaid võimalusi," on tema seisukoht.
* * *
Nüüd aga põgus pilk kaugemasse minevikku. Tutvumine arhiivimaterjalidega, vanade ajalehtede-ajakirjadega, omaaegsete sporditegelaste suusõnaliste või käsikirjaliste mälestustega, kui ka muude teatmeallikatega lubab järeldada, et sporditegevuse alged Paides ulatuvad juba eelmise sajandi viimaseisse kümnendeisse. Ei saa ehk rääkida organiseeritud ettevõtmistest, pigem juhuslikku laadi tegevusest.
Kui noorte senine vaba aja veetmine oli piirdunud peamiselt omavahelise kemplemise ja rüselemise, püstkarkudel käimise, laptuu- ja kurnimänguga, talvel kelgutamise ja uisutamisega (suusatamist ei olnud), siis kord-korralt hakati oma jõu ja osavuse arendamiseks leidma teisigi viise.
Sellisteks sportlikku laadi harrastusteks võiks lugeda käesurumist, võidu kiviviskamist, pommi sikutamist, niisamuti ujumist ja paadisõitu Pärnu ja Reopalu jõel. Koolimajja siginesid ronimisredelid ja rööbaspuud, nii et peale "turnimise" - nii nimetati võimlemist - sai seal ka keerulisemaid harjutusi sooritada. Noorpõlves meremehena mitmeid maid ja meresid läbi sõitnud Kalev Tammehoid, kes pärast teenis kirjutajana Paide notari kontoris, mäletab veel mingeid sajandi lõpul levima hakanud tänavamänge skatskit ja svinkat.
"Mida siis tolleaegne Paide endast kujutas - ta oli õieti küla oma 300 majakesega ja pooleteisesaja lehmaga," meenutab ta. "Elati õnnelikus unerahus igaüks omaette, mõni väikeses külluses, teine ka peost suhu. Teiste keskustega oli vähe kokkupuuteid, sest nagu laulusõnad ütlevad: polnud ronge, autosid ega jalgrattaid. Oli muu toiduga kuidas oli, kuid organismile vajalikku piima ja siis otse peredest või meiereist jätkus alati, kopikas või poolteist toop. Kes viitsis vaeva näha, sai mõne hommikutunniga jõest kala ja vähki. Nii et Paide poisid tühja kohtu ei pruukinud tunda, mis oli jõu omandamiseks kõige tähtsam."
Nagu järgnenud aastad on näidanud, on Paidest ja mitmeid sitkeid spordipoisse ja -tüdrukuid sirgunud.
"Raskejõustikuga tegeles siin väike seltskond juba enne 1900. aastat," jätkab spordiveteran. "Sinna kuulusid värvija-meister Julius Stephan, omaaegse maakonna teivashüppe rekordimehe Otto Stephani isa, tema vend Eduard, veterinaarvelsker August Tobro ja minu vend Friedrich Tannebaum. Sagedane harjutaja oli ka Egon Laube, kes aga varsti Peterburi siirdus ja seal atleetikaseltsis spordiga lähemat tutvust tegi."
Koguneti Jõe tänavale värvikoja hoovile. Harjutati ühe- või kahepuudaste kaalupommidega. Mõni aeg hiljem muretses peremees kolme ja poole puudase tõstekangi. Osa poisse armastas rebida ainult puudaseid pomme, missjärgi neid ka "puudapoisteks" hakati hüüdma. K. Tammehoid mäletab, et kaunis osavasti tegi Stephanite õde Lisette Järvemets. Vahetevahel tulid lähedal asuvast päevapiltniku Jakov Livenstroemi ateljeest kätt proovima sellid Tõnis Pori ja Teodor Olli. Viimasest saigi tubli tõstja.
Kujunes välja nii, et osa linna noormehi pidas lugu kehalisest rassimisest ja musklirammu demonstreerimisest. Teisi see ei huvitanud. Kolmandad tundsid vargsi kadedust, heal juhul täitsid erapooletu kohtuniku rolli, lootuses, et ise ka kunagi järele jõuavad. Imetlejate seas oli muidugi tütarlapsi. Neist kujunes hiljem kaasalööjaid, olgu võistluste sekretäridena, reklaami eest hoolitsejatena, piletimüüjatena või -kontrolöridena, aga ka tegevsportlastena. Justkui kirjutamata seaduseks kujunes noormeestele, et kellel osavam käsi ja toekam turi, sellel oli eesõigus linna nägusamaid neide esimesena tantsupõrandale paluda või Vallile jalutama kutsuda.
Millegipärast oli sporditegevus siiski visa hoogustuma, see jäi ainult kitsa ringkonna huvialaks.
Olulise pöörde tõi maadluskuulsuse Georg Lurichi külaskäik Paidesse 1901. aastal. Lurich näitas poistele õigeid pommitõstmise ja maadlemise võtteid ning kõneles spordieetikast. Demonstratsiooniõhtul riskis paidelastest kuulsa jõumehega maadlema minna Julius Stephan. Ta suutis temale mõnda aega vastu panna, mille eest sai aukirja "Der stärkste Mann in Weissenstein", see on tugevaim mees Paides.
Georg Kristjansoni koostatud väljaandes "Eesti raskejõustiku ajaloost" (1973) tuuakse andmeid Paides elanud Eesti vanema põlve maadlejast Mihkel Ussisoost ja tema 1878. aastal siin sündinud pojast Theodorist. Esimene olnud lihtne kodukootud rammumees, kellel maadluskunstist suurt aimu polnud. Kui aga välismaa elukutselised maadlejad Eestis käisid ja meie mehi endaga rinda pistma kutsusid, pidanud Mihkel Ussisoo nendega üsnagi tasavägise heitluse.
Mitmekülgne sportlane ja spordijuht oli samuti poeg Theodor, kellest sai diplomeeritud sisearhitekt ja Tallinna jalgarattasõitjate seltsi "Kalev" üks asutajaliikmeid. Sportima hakkas ta noorelt. Juba 15-aastase koolipoisina oli ta Paide Vallimäel teistest omasugustest jõu poolest üle. Tema lemmikaladeks olid jooksmine, käimine, rattasõit, pallimängud ja suusatamine. Noortega koos tegi Theodor Ussisoo pikki jalgratta- ja jalgsimatku, käis sõitmas ka raja taga. Muide, tema valmistatud on Eesti vabariigi esimeste rahatähtede ja postmarkide kavandid. Tallinnas elades lõi ta spordiliikumises kaasa veel kõrges vanuses.
On teada, et juba sajandivahetusel mängiti Paides tennist, seda peamiselt baltisakslaste ringkonnas. Mänguplats oli Vallimäel salongi ees. Paraku tuli seal eesti poistel leppida rohkem saksa võsukeste palli kättetoimetamisega. Ajapikku avanes siiski võimalus ka ise osaleda. Kuid kõhna rahakotiga midagi peale hakata ei olnud. See õnnestus vaid jõukama kihi esindajail, sest reketid, pallid ja muu mänguvarustus, mida Lääne-Euroopast toodi, maksis kallist raha. Ja ega sakslased just igaühte oma mänguseltskonda suvatsenud võtta.
Veel tükiks ajaks jäi tennis Paide lihtrahva silmis kuidagi võõramaineliseks spordialaks. Alles iseseisvusaja lõpul, kui tennisemäng jõudis enamikesse Eesti linnadesse ja suurematesse maakeskustesse, sellest kõrvalmainest vabaneti. Kolmekümnendail aastail olid siin kiindunud tennisehuvilised koolijuhataja Arnold Salk, Anne Oebius, Elmar Epner, linnapea Evald Kikk ja tema abikaasa Leida Kikk-Bollverk, Martin Oja, abielupaar Renate ja Valter Treu kui ka rohkem kergejõustiklasena tuntud äriteenija Valter Kärt. Tänapäeval jätkavad siinseid tennisetraditsioone usinaga Raivo Pikkor, Kaljo Kleiberg, väsimatu Virve Punapart jt, kelle algatusel esimestena sõjajärgseil aastail kutsuti ellu vastav erialaklubi ning asuti rajama mänguväljakuid.
* * *
Sajandi algaastail andis üha rohkem tunda vajadus organiseeritud tegevuse järele. Toimekaid mehi siiski leidus. Nii läks korda asutada 1907. aastal Paidesse Peterburi atleetikaseltsi osakond. Eesmärgiks oli maadluse ja tõstmise arendamine, mille aabitsatõdesid hakkas poistele õpetama maadleja Kivikas. Peagi ühinesid nendega linna vutisõbrad, kes olid alustanud harjutamist laadavainul Eduard Puurfeldti juhendusel. Mis sellest, et pinnas oli seal konarlik ja mättaline, tihti porine.
Osakonna asutajaliikmeiks olid Johannes Raudsepp (tuli Paidesse Pärnust), Julius Stephan, Karl Tannebaum ja Otto Tõllasson. Avapidu peeti oktoobri lõpul käsitööliste seltsi "Ühendus" ruumes Laial tänaval, kus nüüd on kino. Külalistena olid kohale kutsutud Aleksander Aberg ja tuntud naismaadleja Marie Loorberg Tallinnast.
Nagu ilmne ka K. Tammehoid-Tannebaumi mälestustest, jõudsid neil aastatel Paidesse ka teated kaasaegsetest olümpiamängudest ja olümpiaadidest. Madrusena tsaari mereväes aega teenides puutus ta ise rajataguse spordiga kokku Konstantinoopolis ja Plymouthis, nägi ratsutamisvõistlusi ja koomilisi eeslitega "võidutatsutamist" Gibraltaris, kuulis poksimatðidest ja vägilased Heckenschmidti esinemistest Inglismaal. "Terves kehas terve vaim otsis mitmekülgsemaid tegutsemisvorme. Ajalehtedes räägiti nobedatest jooksumeestest Soomes ja Rootsis, aga ka esimestest kergejõustikuvõistlustest Tallinnas. Otsustasin minagi proovida. Oli samuti teisi noormehi Paides, kes huvitusid jooksust ja akrobaatikast," kirjutab ta.
Pärast lühiajalist, kuid tugeva koormusega harjutamist küpses tal mõte teha kaasa Tallinnas toimuvatel teistel üle-eestimaalistel olümpiamängudel, nagu neid võistlusi siis suurejooneliselt nimetati. "Millise vaevaga see tollal seotud oli, paljud vist tänapäeval ei aima," võime lugeda Ruudi Toomsalu ja Erlend Teemäe järjeloost ajakirjas "Kehakultuur" 1982. a nr. 17. "Tannebaum tuli Paidest Tallinna jalgsi! Tänu loomupärasele vastupidavusele, aga ka harjutusjooksudele Paidest Türile ja tagasi ning teadlikule jõu ja sitkuse arendamisele suutis ta 5000 meetris tulla paljajalu joostes Johannes Villemsoni järel teiseks."
Kaks aastat hiljem näeme Karl Tannebaumi II Venemaa olümpiaadil Riias, kus ta 28-aastasena osaleb maratonijooksus ja saavutab 34 startinu seas teise eestlase Elmar Reimani ees viienda koha. Ta ise meenutab: "Kuigi tempo oli riialase Kapmalsi juhtimisel algusest peale maruline, tundsin, et lähen edasi otsekui põdrasammul... Möödusin üksteise järel mitmest jooksjast. Oleksin pidanud jooksutempole ka lõpuni vastu, kui poleks alt vedanud need närused kummikingas! Poolel teel viskasin nad jalast, kuid oli juba hilja, pidin jätkama verisjalu.!
Kogu maailmas tegi võistlussport nähtavaid edusamme. Peatselt võidi aga veenduda, et päris tippu jõuavad ainult need, kellel lisaks eelsoodumustele jätkub tahet teadlikult harjutada.
1912. aasta kevadel saabusid paidelastele külla Tallinna "Kalevi" kergejõustiklased Leopold Tõnson ja Johannes Villemson. Nad näitasid siinsetele noortele, kuidas tuleb kaugust hüpata, kivi tõugata, diskust või piiki lennutada, kepiga või kepita kõrgust hüpata ning selgitasid, mismoodi saab oma jooksuvõimeid arendada.
* * *
Eeskuju nakatas ja huvi tekkis. Võeti nõuks asutada karskusseltsi "Idu" juurde spordiosakond. Osakonna esimeheks valiti mitmekülgsete sportlike huvidega ja karskete eluviisidega Karl Tannebaum. Teati, et ta olu ühtlasi hea kirjamees, kreisikooli lõpetanud ja mõnelgi juhul oma organisaatorlikke võimeid ilmutanud.
"Idu" spordiosakonda astus 1912. aastal üle paarikümne asjahuvilise. Agaramateks tegev- ja toetajaliikmeteks olid Eduard Einamann, Guido Mamberg, Jaan Sauga, Elmar Jürgenson, Karl Kõrvits, Heinrich Reinart ja August Kritt. Osakonna eestvõttel kutsuti veel samal suvel Paidesse kergejõustiku- ehk nagu siis öeldi atleetikakursusi läbi viima Tallinna "Kalevi" leedulasest treener Adolf Margevitð. Kursante tuli kokku 29, nende seas äriteenijad Peeter Kepp ja Karl Tarius, juukselõikaja Jaan Sarv, kohtusekretär Eduard Puurfeldt jt. Asjatundja käe all õpiti tundma mitmete spordialade treeninguviise ja üritati ka omavahel võimeid mõõta.
Kuigi kohapeal veel ametlikke kergejõustikuvõistlusi ei toimunud, võib sellega siiski lugeda 1912. aastast Paide kergejõustiku sünniaastaks.
Saadud õhutusel hakati raha kokku panema ja mõlgutati isegi mõtteid oma spordiväljaku rajamisest. Esialgu võidi sel otstarbel kasutada Tariuse pärijate krunti Puuvilja tänaval, praeguse veetornelamu kõrval. Seal sai murul joosta ja hüpata, ka jalgpalli toksida, kuid ei tohtinud püsivamaid spordipaiku välja ehitada, kuna aeda kasutati samaaegselt näituseplatsina.
Järgmisel aastal hüppas paidelane Voldemar Laube Tallinnas võisteldes kaugust 5.72. See oli maakonna tippmark ning ainult 10 cm nõrgem Gustav Kiilimi nimel olnud mitteametlikust Eestimaa rekordist.
1913. aasta sügisel korraldati Puuvilja tänava näituseaias suur spordipidu. Üritus läks hästi korda. Ajalehes kirjutati, et selleks aitasid kaasa ilus ilm ja tragi peoperenaine Irene Raudsepp, nii et värskelt ellu kutsutud Järvamaa spordiselts "Maleva" sai katta oma sünnivõlad. Nimelt olid spordimeestel tekkinud vahepeal tõsised eriarvamused karskusseltsi juhtkonnaga, mis lõppesid lahkulöömisega.
"Oli tehtud suur töö, kuid raske südamega tuli "Idu" juhatusele raamatud lauale visata ja asjaajamine lõpetada," leidis K. Tannebaum. "Ei tahaks seda janti meeldegi tuletada, nii hinge tegi täis. Eks "Idu" mehed olnud pimestatud suurest edust ja arvasid, et võivad meie arvel profiiti lõigata."
* * *
Uue spordiseltsi põhikirja koostamine ja kinnitamine ei läinud sugugi valutult. Vaatamata sellele, et aluseks võeti Tallinna "Kalevi" põhikiri, saatis kuberner selle kahel korral tagasi. Lõpuks taheti teada, mida sõna maleva tähendab. Kui siis ära seletati, et see on igipõline eesti sõna ja tähendab tugevate ning osavate meeste kogu, mis hästi vastab spordi mõistele, jäädi rahule.
Alles 1914. aasta veebruaris võidi maha pidada Järvamaa jõustikuseltsi "Maleva" ametlik avamispidu. Aktiivse sportlase ja spordikohtuniku Valter Kärti sõnul pandi sellega paigale nurgakivi, mis paljudeks aastateks (hiljem küll "Järvapoegade" nime all) koondas oma ridadesse mitte ainult Paide, vaid kogu Järvamaa sportlaskonna paremiku.
Selts hakkas tegelema eeskätt maadluse, tõstmise, sportliku võimlemise ja kergejõustikuga, pärastpoole ka mitmete teiste aladega.
Spordiselts "Maleva" juhatuse esimeheks valiti "Paide tugevaim mees" Julius Stephan. Peatselt ta siiski astus vanuse tõttu tagasi, andes ameti üle aseesimehele Johannes Raudsepale. 1918. aastal viimane sakslaste poolt tapeti, süüdistatuna töölisliikumisest osavõtus. Säilinud dokumentidest nähtub, et 1914. aastal kuulusid juhatusse veel Jaan Tuksam (esimehe abi), Karl Tannebaum (kirjatoimetaja) ja E. Valgo (kirjatoimetaja abi).
Kuna seltsil oma maja ei olnud, kasutati veel kaua aega käsitööliste seltsi "Ühendus" ruume Laial tänaval.
Samal aastal Tõnu Wiedemanni toimetamisel Peterburis ilmuma hakanud esimeses eestikeelses spordiajakirjas "Jõu Ilm" toodi ära teiste Eesti maakondade kõrval ka Järvamaa rekordid kergejõustikus. Märgiti, et tervelt neljal alal on maakonnas tippu pürginud paidelane Johannes Pürn: kolmikhüppes 9.90, kõrgele hüppes paigalt 1.15, piigi viskamises 39.47 ja diskuse pildumises 30.07. Ette rutates lisagem, et üheksa aastat hiljem õnnestus samal sportlasel esimese järvakana ületada kettaheites neljakümne meetri piir - 40.65, millega oli hooaja edetabelis Eesti kolmas.
Kimbutas rahapuudus. Ühe sissetulekuallikana otsustati avada Mündi silla lähedal tasuline liuväli. Jää aeti lumest puhtaks, valati uuesti veega üle. Väljak ümbritseti kuuskedega, mille vahele traadile riputati 300 oma tehtud värvilist ilulaternat. Piletite müügist laekunud rahast soetati mitmesugust lihtsamat spordiinventari.
Esimese maailmasõja päevil sportlik tegevus kõikjal soikus, nii ka Paides. "Korraldamata jäid näitused, laadad ja muud rahvarohkemad üritused. Läksid laiali ka sportlased, kes sõjaväkke, kes mõnele niisugusele ametikohale, kust vaenuväkke ei võetud," loeme Valter Kärti poolt kirja pandud meenutustest.
Midagi siiski püüti teha. 1915. aastal, kui Paidesse tuli gümnaasiumi võimlemisõpetajaks Tamara Pavlova, hakati viljelema grupivõimlemist, püramiidide kujundamist ja muid pooltsirkuslikke etteasteid. Nende numbritega esineti ka spordiselts "Maleva" korraldatud spordipidudel, väljasõitudel Türile, Kärusse, Kohilasse jne.
* * *
Maailmasõja lõppemisel, eriti pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist spordiliikumine tasapisi elustus. Vahetus ka "Maleva" juhtkond, esimeheks sai Eduard Puurfeldt, uute liikmetena arvati juhatusse Vladimir Jaksi, August Kritt, Avenir Ilrebtsov, August Jänes ja dr Peeter Naaris.
Jõudis kätte ajajärk, millal Paide sportlased etendasid vägagi kaalukat osa Eesti kergejõustikuelus. Väljapaistvaid tagajärgi saavutasid peale Johannes Pürni ja Valter Kärti veel kuulitõukaja Karl Tepp. Paide õigeusukiriku preestri poeg Sergei Uusna (läbis 1926. aastal 60 m Eesti rekordit kordava ajaga 7,1), kesk- ja pikamaajooksjad Konstantin Lugus, Johannes Antje ja Rudolf Pukspuu.
Mõnda aega ajasid Paides üheaegselt spordiasju niihästi karskusseltsi "Idu" spordiosakond kui iseseisev spordiselts "Maleva". Mõlemad kiratsesid rahapuuduses. 1924. aastal nad ühendati, uuele seltsile pandi nimeks "Järvapojad".
Mitu aastat täitis "Järvapoegade" juhatuse esimehe ülesandeid Helmut Veem. Ta oli sündinud köstri pojana Siberis Jenissei kubermangus ühes Eesti-Soome külas. Ei möödunud ainustki suuremat võistlust, kus ta poleks tegutsenud spordikohtunikuna, olgu väljakul, lõpulindi juures stopperit käes hoides või muidu korraldajana. Tema oli ka mees, kellele võlgnetakse tänu selle eest, et teoks sai jõe taha staadioni ehitamine. Õigupoolest tähendas see seitset aastat lõputuid asjaajamisi ja pingsat tööd. Seda kõike juhtis staadionikomitee esimehena Helmut Veem.
Ühe selle komitee ennastsalgava kaasliikme A. Vilipere meenutuste järgi olnud seal maapind küll tasane, kuid madalavõitu ja võsa täis, kevadeti kannatas liigvee all. Kuna raha oli vähe, tuli piirduda lattdrenaaþiga. "Tol ajal ei olnud Paides melioraatorit, kes oleks maa-ala nivelleerinud ja välja mõõtnud. Sellepärast tulu silmamõõt appi võtta. Linnavalitsuse loal saime Mündi asundusest traktori, et jalgpalliväljaku rohune ja sammaldunud pinnas ümber künda. Pärast mõnda ringi vajus traktor sisse ja töö jäi pooleli. Alles järgmisel aastal saime künda... Hobustega tõime Purdi metskonnast 200 kuuseistikut ja 300 niinepuud, mis istutasime väljaku ümber. Tapamaja tagant staadionile pääsemiseks ehitasime pukksilla.
Suur osa mullatöid, väljaku paju- ja lepavõsast puhtaks rookimine ning ringraja ümber kraavide kaevamine tehti käsitsi sportlaste ühisel jõul.
Paide staadion avati suurte kergejõustikuvõistlustega 15. juunil 1930. Plaanitseti sinna kõrvale rajada ka lastepark kiikude ja muude lõbustusvahenditega.
Kahjuks on see palju toredaid võistlusi läbi teinud sportimispaik tänaseks kõigi poolt unustusse jäetud. Tema rajad on juba aastaid üles küntud, hekipuud kuivanud või puruks aetud. Viimati peeti siin tuletõrjevõistlusi, enne seda mängiti motopalli. Meenutagem, et ainsana meie vabariigis oli Paide motopall esindatud üleliidulisel areenil. Kohapeal käis külakosti andmas mitmeid võrdvõimelisi meeskondi Leedust, Ukrainast ja Valgevenest. Iga kohtumine pakkus põnevat vaatemängu sadadele pealtvaatajatele, kelle lemmikuiks kujunesid meeskonna kapten-treener Rein Tamme, Mart Haasma jt.
Tänaseks ei ole Paides enam motopalli. Rahakate sponsorite puudusel osutus küllalt kallite sõidukite muretsemine ja remont üle jõu käivaks.
* * *
Hästi on oma asju korraldanud linna maletajad ja kabetajad. Ikka on leitud nurgakene, kus koos käia nuppe tõstmas ja ühiselt ülesandeid-probleeme lahendamas. Turniiride organiseerimisel on end parimast küljest näidanud Paide maleklubi esimees, 3. keskkooli direktor Vello Talviste.
Kabetajad võivad mütsi maha võtta oma energilise treeneri, piimakombinaadi tehnoloogi Endel Lettensi ees, kes siia asus elama 1972. aastal ja kohe aktiivselt kabeellu sekkus. Ta on kandnud hoolt, et aastast aastasse areneks linnas elav kabetegevus, valmistatakse ette noori, on oma erialane raamatukogu ja kogu vabariigis unikaalne perfokaartide kogu Paides uues kultuurikeskuses.
Endel Lettens on osalenud ise kolmel korral Eesti kabemeistrivõistluste finaalis. Ta on vabariikliku kategooria kohtunik ning Paide kabekooli looja. Tema hoolealustest omandas Andrus Tull esimese järvamaalasena meistersportlase tiitli kabes, Piret Viirma on tulnud aga Eesti noorte kui ka naiste kabemeistriks.
* * *
Kuigi siseujula võtab alles ilmet ja õiget välisujulat linnas juba ammu pole olnud, kinnitavad ajalooandmed, et juba sajandi algul korraldati Paides ujumise ja vetelpääste kursusi. Vaevalt siis jõevesi oli soojem kui praegu, kuid karget karastust ilmselt ei peljatud. 1914. aastal olevat paidelane Johannes Aron teinud kaasa Venemaa olümpiaadi ujumisvõistlustel Riias. Ei ole ainult teada, millistel distantsidel ta võistles ja kuidas tal läks.
Veespordist peeti noil aegadel tõsist lugu, kusjuures võiduujumisi korraldati üsna lihtsalt. Starditi selleks jõkke pandud ja põhja kinnitatud hoolaualt või pakult. Ühes nädalalehe "Esmaspäev" 1927. aastal ilmunud artiklis kurdeti, et paljudes Eesti suuremates linnades nagu Narvas, Rakveres ja Võrus puuduvad kõige algelisemadki võimalused ujumiseks. "Veespordialasest tegevusest võib rääkida ainult Tallinnas, Tartus ja Paides, kus kalevlase K. Kepi juhatusel on läbi viidud ujumiskursusi ja -võistlusi," märkis ajaleht.
Kolmekümnendate aastate hakul ehitati Paide staadioni lähedale supelbasseinid koos hüppetorniga. Töö tehti põhiliselt ühiskondlikus korras, linnavalitsus abistas vaid ehitusmaterjalidega. Heade rinnuliujujatena andsid endast märku A. Mahoment, B. Künapas, naistest I. Raud. Nende püstitatud maakonna tippmargid jäid püsima pikaks ajaks, osalt ületati alles sõjajärgseil aastail.
Teise maailmasõja ajal need basseinid hävisid.
Pärast vägikaikavedamist spordijuhtide ja linnavõimude vahel saadi 1957. aastal alustada eelsoojendusega välisujula rajamist. Süvend kaevati jõe äärde jahiklubi taha. Juba järgmisel suvel peeti seal ujumisvõistlusi ja see kujunes linnarahvale meelepäraseks supluspaigaks. Mõne aja pärast siiski selgus, et asukoht polnud sobiv. Külm allikaline põhjavesi tungis basseini ja ei tahtnud kuidagi soojeneda, läbivool oli nõrk ja vesi kippus tihti roiskuma. Kuigi ujula kapitaalremondiks kulutati päris suuri summasid, ei läinud korda midagi parandada ja supluskoht tuli likvideerida.
Nüüd on paidelastel võimalus veemõnudest osa saada Mündi tehisjärvel. Ent sealgi pole suudetud veepuhtust nõutavalt tagada. Pikisilmi oodatakse ehitusjärgus oleva siseujula valmimist Ruubassaare tänaval.
* * *
Nagu näeme, kuulub Paide spordiliikumise tegusam aeg suures osas kaugemasse minevikku. Miks? Peab möönma, et ikka veel ei ole rohkem kui 15 tuhande elanikuga maakonnalinnal ajanõuetele vastavat staadioni, kus linlased saaksid võistlustele kaasa elada või ise kodupubliku ergutuste saatel võistelda.
Pole talvisel ajal isegi enam liuvälja, nagu see oli mõned head aastat tagasi endise pritsimaja juures (nüüd on seal tenniseväljakud), kus palgaline väljakuhooldaja Olaf Luik õhtust õhtusse pantse laenutas ning uisusõpradele helilindilt muusikat lasi.
Viimaste lühikeste lumevaeste talvede ning poolelu olevate restaureerimistööde tõttu Vallimäel on ka linna talimängud ära jäänud.
Midagi oleme võlgu meie spordilembeliste laste ja mudilaste ees. Millega oleme katsunud tõsta nende huvi kehakultuuri ja spordi vastu? Meenutagem, missuguse kärsitusega oodati omaaegseid laste rattasõiduvõistlusi, kelgutamise- ja uisutamispäevi, võiduajamisi kartidel. Maakonna spordiosakonna juhataja Daina Pärt: "Sporditegemine peab algama juba sellest hetkest, kui laps sünnib... Lastele on sellest siiski vähe, kui uue elamukvartali juures on ainult pesukuivatamisplats, liivakast ja üks ronimisredel."
Hoopis parem olukord on spordisaalide osas. Seda küll ennekõike tänu kolme koolivõimla olemasolule, millele lisaks on praegu kerkimas veel neljas ja kõige avaram. Linnarahva vajadusi rahuldab mõnel määral Paide KEK-i võimla Mäos, kuigi õhtuti sealt tagasipääsuga linna on raskusi. Mõistagi oli kehakultuurlastel põhjust juubeldamiseks, kui 1988. aasta sügisel avas uksed Paide ehitajate uus spordikompleks Karja tänaval. Peale võimla on seal muud vajalikud harjutusruumid, pesemisvõimalused ja korraliku sisustusega riistakamber atleetvõimlejaile.
Aegade vältel on lugematud sportlikud ettevõtmised olnud seotud Paide Vallimäe nõlva all Rüütli ja Posti tänava nurgal paikneva vana spordimajaga. Selle seinte vahel on ulualust leidnud kõigi sõjajärgsete spordiühingute rajooninõukogud, ajuti vetelpäästeteenistus, laste ja noorte spordikool ning rajooni kehakultuuri ja spordikomitee.
Kuigi olmetingimused selles tsaariaegses ehituses kõigile ümberkohendustele vaatamata on endiselt kehvapoolseks jäänud ning ruumi pole eales olnud ülearu, tuleb vääriliselt hinnata selle maja osatähtsust paidelaste peaaegu sajandipikkusel kehakultuurilisel teenindamisel. Siia, pisut eemale linnakärast ka liiklustulvast, on tulnud maadlema, võimlema, poksima, tõstekangi rebima, lauatennist, võrk- ja korvpalli mängima aga ka ruudulistel laudadel heitlema. Samas on peetud isegi talviseid meistrivõistlusi kergejõustikus.
Ei ole teist nii pikaajaliste ja mitmekülgsete spordifunktsioonidega maja terves Paide linnas.
* * *
Aastad on möödunud. Järjest täienevad sportlaste ja spordijuhtide read, kes erinevates poliitilistes ja majanduslikes tingimustes on jätnud oma jälgi siinsesse spordiellu. Need kõige esimesed on ammu manalateedele läinud. On ülimalt kahju, et nii vähe on säilinud teavet nende elust, tegevusest ja sportlikest saavutustest. Räägime vaid mõnest asjaolust.
Näiteks kirjutab ajaleht "Sakala", et 1897. aasta 1.-2. juunil leidis aset Viljandis suur jalgrattavõidusõit. Teiste seas võistles seal 6 jalgratturit Paidest. Toodud ajalehesõnumist võib järeldada, et juba siis tegeldi siinmail mingil määral jalgrattaspordiga. Paraku me ei tea, kes need vaprad pedaalitallajad pärinesid kõik Paide linnast, kes nad nimepidi olid ja mismoodi selle spordiala harrastamine siin üldse käis.
Napid on andmed spordiseltsi "Järvepojad" lõpuaastate kohta. On äärmiselt kahju, et seltsi viimase sõjaeelse kirjatoimetaja Artur Tire (ta ise läks mobilisatsiooniga Venemaale) valduses olnud rikkaliku fotomaterjaliga kroonika- ja protokolliraamat sõjakeerises kaduma läks. Nagu A. Tire pärast koju jõudmist kinnitas, olnud neil parajasti kõik materjalid kenasti koos, et "Järvapoegade" spordiseltsi tutvustav käsikiri trükki anda, kui tuli riigipööre.
On teada vaid niipalju, et pärast nõukogude võimu kehtestamist 1940. aastal spordiselts "Järvapojad" suleti ja tema varad võeti võimude poolt üle. Saksa okupatsiooni päevil püüti "Järvapoegadele" uuesti elu sisse puhuda. Kuigi enamik parimas sportimiseas noormehi oli ühele või teisele poole armeesse värvatud, paljud üle mere pagenud, reorganiseeriti selts ja 22.-23. augustil 1942 viidi koguni Paides läbi I Järva mängud.
1942. aastal kuulusid Paide spordiseltsi "Järvapojad" juhatusse esimehena K. Jaanimägi, sekretärina T. Unt, varahoidjana A. Maalstein, osakondade juhatajatena F. Anniko (kergejõustik), E. Epner (tennis), V. Kärp (male), E. Roosaare (informatsioon ja propaganda), V. Kaasik (jalgpall), K. Markna (käsipall) ja J. Kaup (kultuurielu).
Pärast Teist maailmasõda on Paides tegutsenud nõukogulike spordiühingute "Spartak", "Jõud" (vahepeal "Kolhoosnik"), "Tööjõureservid", "Kalev" ning alates 1990. aastast Järvamaa spordiselts "Järva" (esimees Jaak Tahur) kohalikud juhtorganid. Nende tegevuse üksikasjalik hindamine jäägu edaspidiseks.
Autor: Viktor Kapp
Allikas: "Paide - Eestimaa süda" [© Eesti Teaduste Akadeemia 1991]