Kes meist ei oleks tegelenud ühel või teisel määral kergejõustikuga – proovinud joosta, hüpata, kivi visata või raskusi heita? Iseenesest on need tegevused juba aegade algusest saati inimest paelunud. Inimloomusele on omane konkurents ja mõõduvõtt liigikaaslasega – kes on väledam, kes tugevam... Võisteldes (ja võites) muutub harrastajas tekkinud huvi peagi sportlikuks kiindumuseks. Kõik see on ju inimesele loomulik elutegevus.

Kui võrrelda maailma ja Eesti kergejõustiku taset, siis saab öelda, et eestlased on läbi aegade olnud suhtelised head kümnevõistlejad, heitjad, hüppajad ja pikamaajooksjad. Sprindis ning ülejäänud kergejõustikualadel ei ole eestlased nii kõrget taset näidanud.

Oleme uhked, et kergejõustikus on olümpiavõitjaks tulnud kolm eestlast - Jüri Tarmak kõrgushüppes (1972), Jaak Uudmäe kolmikhüppes (1980) ja Erki Nool kümnevõistluses (2000), kokku on eesti kergejõustiklased olümpiamängudelt ning EM ja MM võistlustelt võitnud ligi nelikümmend medalit. Seega võime öelda, et eestlastele sobib kergejõustik ja meil on sellel alal pikaajalised traditsioonid.

Järvamaa kergejõustikul on pikk ja märkimist vääriv ajalugu. Põgus pilk möödunule kinnitab, et kergejõustiku alged Järvamaal ulatuvad eelmise sajandi algusesse.

Järvamaa kergejõustiku sünniloo alguseks võiks pidada 1912. aastat, kui Paides tutvustasid kalevlased Johannes Villemson ja Leopold Tõnson kuidas kivi tõugata, kepiga hüpata ning muid seninägemata spordiharrastuse võtteid.

Paidest, Koerust, Jänedalt, Järva-Jaanist, Amblast, Tapalt, Lehtsest, Türilt ja mujalt pärineb mitmeid tuntuid kergejõustiklasi, kes hiljem jõudnud vabariigi paremikku ja isegi olümpiamängudele. Retlast pärit Laine Erik-Kallas on Eesti kõigi aegade parim naiskergejõustiklane, kes on olümpiamängudel võistelnud koguni kaks korda.

1932. aastast, kui kehakultuuri edendamiseks hakati eraldama riigitoetust, palgati maakonda ka spordiinstruktoreid, kelle ülesandeks oli korraldada õppuseid, kursuseid, erialaseid treeninguid ning aidata ja suunata spordielu tegevust kohtadel. Esimeseks instruktoriks sai Ambla kehalise kasvatuse õpetaja Olav (Olaf) Topman, kes oli hea tõkkejooksja ja riistvõimleja. Enne sõda oli ametis veel Tallinnast tulnud Eesti parimaid pikamaajooksjaid Aleksander Anier. Pärast sõda on noorte kergejõustiku harrastamine toimunud õpetatud treenerite juhendamisel. Tulemuslikult on töötanud 1950-ndatest aastatest Rein Tammla, Erni Reinloo Paides, Ülo Vainomäe Türil, Uno Aan Koerus, Arnold Kuningas Jänedal, Hans Lööper Säreveres, 1960-ndatel aastatel Ilmar Värk ja Raimond Palk Paides, 1970-ndatest aastatest töötavad Türil Leonhard Soom, Paides Jüri Järvik ja Liina Molotovskaja. Hiljem tulnutest tuleb lisada Lea ja Veiko Valang Säreveres. Alates 1990-ndatest aastatest tegutsevad Paides Toivo Evardi, Ahto Salum ja Andres Siilak ning Toomas Aan Koerus – kõik töötavad või töötasid kohakaaslastena.

Eelpoolnimetatuist töötavad hetkel maakonnas kergejõustikutreeneritena Leonhard Soom Türil, Lea ja Veiko Valang Säreveres, Toivo Evardi Paides ja Toomas Aan Koerus ning neile lisandub noorima liikmena Väätsal õpetussõnu jagav Ilmar Mõttus.

Maakonna spordiliikumises ei saa mööda minna endise staaþika tegevsportlase ja spordipedagoogi Hans Lööperi osast. Ta oli Türi jalgpalli meeskonna kapten, hea sprinter, laskur ja pedagoog. Eelkõige tuntakse teda Särevere ja Jäneda staadioni rajajana.

"Hallo, siin staadioni raadiosõlm" – kes läbi sellise fraasi ei tundnud Viktor Kappi teadustajana kergejõustikuvõistlusel või spordikommentaatorina raadios. Üle poole sajandi oli see mees seotud Järvamaa kergejõustikuga spordikohtuniku, ajakirjaniku, fotoreporteri ja edetabelite koostajana. Teda võis pidada elavaks spordientsüklopeediaks. Ta andis välja 1964. aastal Järvamaa esimese Paide spordialmanahhi. Kahjuks lahkus Viktor Kapp meie hulgast 2003. aasta lõpul, kuid tema väärikas panus Järvamaa spordiajalukku jääb.

Tuntud on ka paljud meie maakonnast väljakasvanud treenerid-teadlased. Pikka aega oli NSV Liidu naisjooksjate edu taga praegu Audentese Erakoolis töötav Uno Källe, kes on pärit Koeru lähedalt Kuusnast. Järva-Jaanist on pärit teadusemees ja õppejõud Ants Nurmekivi ja Harry Lemberg, kelle osa vabariigi vastupidavusalades on märkimisväärne. Vabariigi kiir- ja tõkkejooksu vanemtreener on mitmed aastad olnud türilane Leonhard Soom.

Sportlastest on peale II maailmasõda vabariigi koondvõistkonda või kõrgemale jõudnud Totti Kasekamp, Andres ja Helen Püümann Lehtsest, Aleksander Tammeert, Aadu Krevald ja Aksel Laul Tapalt, Maie Tiigi, Kalev Martsepp, Gudrun Kaukver, Marika Raiski, Ann Hiiemaa, Jaan Põldmaa ja Victoria Kass Paidest, Laine Erik-Kallas Retlast, Sirkka-Liisa Kivine ja Kalev Maarand Säreverest, Rutti Luksepp, Anne Sookael-Mägi, Hilje Eerik, Pille Tõnissoo, Deivi Ðadeiko-Jäärats, Tiina Beljaeva, Enrik Lang, Paavo Kivine, Hilje Uudemets, Indrek Vahtra, Gunnar Kirsipuu, Margus Pirksaar, Rait Männik ja Jaanus Suvi Türilt, Toomas Berendsen ja Madli Luur Amblast, Ants Nurmekivi Järva-Jaanist, Enn Rohula Karinult, Sergei Ustintsev ja Tarmo Saar Koerust... Neid on veel, andke andeks teie, kes siinkohal nimetamata jäid...

Järvamaa kergejõustikust ja kergejõustiklastest on järjepidevalt kirjutatud ajalehtedes, kuid pärast ¥Paide spordialmanahhi¡ ilmumist (1964. aastal!) pole tõsist kirjutist ajaloo tarvis tehtud. Samas on meie kergejõustik 1970-ndatest aastatest olnud edukam kui kunagi varem, mis väärib ajaloosse jäädvustamist. Antud kogumik on esimene kirjutis üle 40 aasta, kus kirjutatakse Järvamaa kergejõustikust ja tema arenguloost.

PAIDE

Alustame Paide linnast, kauaaegsest maakonnakeskusest, kus esimesed märkmed kergejõustiku kohta pärinevad aastast 1912. Paide oli üks neid provintsikeskusi, kus tegeleti uudse harrastusega, mida tunti siis atleetika ehk lihtsalt kergeharjutuste nime all, mille hulka kuulusid peale tänapäeva klassikaliste alade ka pallivise, kotisjooks ja võiduturnimine. Paide linnas alanud kergejõustikuga tegelemine laienes aastate jooksul tunduvalt ja tekkis tarvidus korraliku võistluspaiga – staadioni järele. Enne Esimest maailmasõda kasutasid Paide spordiharrastajad oma kokkutuleku- ja harjutuskohana Aiavilja tänaval asunud Tariuse näituseplatsi. Seal sai joosta, hüpelda, võimelda kuid ka jalgpalli togida.

Sõjapäevil jäid näitused ja muud üritused korraldamata. Vahetus omanik ja spordiplats. Pärast sõda polnud enam paika, kus kergejõustiku teha. Uueks kohaks kujunes Mündi ja Vee tänava vahel asuv laadaplats ehk nagu teda rahva seas nimetati "Laadavainu".

See plats oli niiöelda "eikellegimaa", kust kunagi kedagi ära ei aetud ning renti ei nõutud, lubade küsimisest rääkimata. Koht oli ka seetõttu meelepärane, et asus linna pürjerite silme alt eemal. Spordiplatsi pinnas oli enamuses künklik, mättaline ja pehme aluspõhjaga. Mõnikord tuli peale kuulitõuget kuul maa seest välja kaevata.

Laadavainul peeti 4-5 korda aastas laata, vaheajal aga karjatasid linnaelanikud seal lehmi ja hanesid. Võistlusteks tuli iga kord rajad uuesti märkida ja mõõta, sest ükski märkimisviis polnud püsiv. Märgistusvahenditena kasutati lupja, vitsaraagusid, saepuru või väljakaevatud mättatükke. Lehmade "visiitkaartide" koristamiseks pidi labidas alati käepärast olema, vahel ka keset kõige kibedamat võistlust.

Aegamööda küpses ja süvenes mõte ehitada Paidesse ajanõuetele vastav staadion. Mõte liikus, selle realiseerimiseks otsiti aastaid viise ja võimalusi – neid aga nappis.  Linn oli vaene, Eesti valitsus ei olnud veel huvitatud spordi arendamisest. Kohalikud spordientusiastid aga ei jätnud jonni. Otsustati, et staadioni asukohaks saab endise tapamaja tagune, üle jõe asuv kõrgem heinamaa. 1924. aasta kevadel toimusid staadioni rajamisel esimesed talgud.

Lõpuks, 15. juunil 1930. aastal võidi pidada Paide uue staadioni avavõistlused. Tööd staadionil ei oleks tohtinud sellega lõppeda, sest väljak vajas igal aastal jooksvat hooldamist. Samuti ei olnud tribüüne, neid asendas mõni rida vaiadele löödud laudu.

Nii juhtuski, et juba mõne aasta pärast, kui esialgne asutamisvaimustus oli lahtunud, jättis vaeva ja pingutustega rajatud jõetagune spordiplats üsna mahajäetud mulje. Süngetel okupatsiooniaastatel jäid Paide staadioni rajad muidugi veel enam rääma.

Paide staadioni kõrval ei saa jätta nimetamata veel ühte keskset kohta – Paide Vallimäge. Siin sai pargiteedel 100 meetrit joosta peaaegu viiel normaallaiusega rajal. Rajakate oli kokkutambitud peentest kividest ning ringteel oli tõuse ja langusi. Kõva rajakate lõhkus naelikuid. Vallimäe põliste puude all viidi läbi mitmeid maakondliku ulatusega võistlusi, aga ka suuremaid üritusi – 1930. aastal toimusid siin vabariigi esivõistlused murdmaajooksus.

Vallimäel harrastati edukalt teisigi alasid peale jooksude. Kuuli tõugati vallitorni esisel vanal tenniseväljakul, ketast tuli heita vallitorni taga. Pikema oda lennu korral sattus see puutüvesse või raksatas kivimüüri.

Enne ja peale sõda kasutati sportimispaigana ka praegust kutsekooli spordiplatsi, mis Erni Reinloo tulekuga kutsekooli kehalise kasvatuse õpetajaks 1960-ndatel kohandati ka kergejõustiku tarbeks. Praegu on see üpris hooldamata ala, kus vahel siiski jalgpalli mängitakse. Koos Paide 1. Keskkooli (praegune Paide Gümnaasium) uue hoone ehitamisega 1963. aastal valmis ka kooli spordiplats, mis oma 250-meetrise jooksurajaga oli juba siis nii suure kooli jaoks väike.

Taas korrastatud Paide ülejõe staadioni rada oli sõjajärgses Eestis üks parimaid. 1959. aastal kuue rajooni matði külastanud maailmarekordimees ja kahekordne olümpiamedalist Bruno Junk ütles: "Kui saaksin, võtaksin selle raja sülle ja viiksin Kadriorgu!" 1966. aastal peeti sellel staadionil veel viimased vabariiklikud kergejõustikuvõistlused. Peale seda mängiti seal veel motopalli, hiljem aga künti üles, lootes sellest teha jalgpallistaadionit. Uus jalgpallistaadion sai lõpuks mängukorda alles mõni aastat tagasi. 2004. aastal kaeti Paide Ühisgümnaasiumi uus staadion kaasaegsetele nõuetele vastava rajakattega.

Omaj ärge ootavad veel otsasektorid, staadionimaja ja tribüünid ning vajalik varustus treenimiseks ja võistluste läbiviimiseks. Vaja oleks remontida ka Paide Gümnaasiumi amortiseerunud staadion.

Kergejõustiku areng Paides sai alguse tänu Karl Tannebaumile. Ta oli Paide karskus seltsi Idu spordiosakonna esimees. Tannebaumi teati kui mitmekülgsete huvide ja karske eluviisiga meest, kes oli lõpetanud kreiskooli ning pälvis tunnustust  ka pasunakoori asutaja. Madrusena Vene kroonus teenides puutus ta välissadamates kokku sealse spordieluga ning nähtu jättis talle sügava mulje. Ise tõsise treenijana otsustas ta 1912. aastal osaleda II üle-eestilistel olümpiamängudel Tallinnas. Pealtvaatajate hämmelduseks jooksis paidelane paljajalu. 5000 meetri jooksus lõpetas ta tolleaegse jooksukuulsuse Johannes Villemsoni järel teisena. Kaks aastat hiljem Riias ülevenemaalisel olümpiaadil saavutas ta maratonijooksus viienda koha.

1913. aasta tähtsündmuseks kujunes Paide näituse aias peetud spordipidu, mida korraldati Järvamaa olümpiamängude nime all. Akrobaatika ja võimlemisnumbrite kõrval olid esimest korda kavas ka võistlused kergejõustikus.

Karskus seltsi Idu eestseisuse ja Paide spordiseltsi erimeelsuse tõttu sündis 1914. aastal spordiselts Maleva, mille asutamisega pandi nurgakivi Järvamaa kergejõustiku õitsengule, Malevasse koondus kogu maakonna kergejõustiku paremik. Hakkasid ilmuma edetabelid, atesteeriti spordikohtunikke ning pandi rõhku võistluste korraldamise kvaliteedile. Maleva esimeheks valiti värvikoja omanik Julius Stephan. Paide Maleva oli Eesti spordiseltside ja klubide pingereas esimese viie hulgas ja seda kuni 1924. aastani, mil asemele moodustati maakondlik spordiselts Järvapojad.

1920. aasta spordisaavutustest oli Johannes Pürni kettaheitetulemus 37.38 Eesti kolmas tagajärg. Häid heitjaid oli tollal ja pisut hiljem teisigi: silma paistis Karl Tepp, kelle kuulitõuke rekordiks jäi 12.68, samuti olid märkimisväärsed Valter Kärdi üle 40-meetrised resultaadid kettaheites.

Enne II maailmasõda oli kuulsaim tegija Järvamaa kergejõustikus August Maalstein, kes kuulitõukes saavutatud 15.45-ga arvati koguni Helsingi olümpiamängude kandidaadiks – paraku katkestas puhkev sõda nii mängud kui muu spordiharrastuse Euroopas pikaks ajaks. Sõja ajal lahkus Maalstein Eestist, elades ja võisteldes mitmetes välisriikides ja suri 1980. aastal Kanadas. Tema kettaheiterekordi ületas alles 1974. aastal meie tuntud kergejõustikutreener Leonhard Soom tulemusega 43.46. Maalsteini abikaasa Tamara Kübler püstitas 1937. aastal maakonna rekordid 60 meetri jooksus 8,8, kaugushüppes 4.65 ja kõrgushüppes 1.30. Silmapaistev oli ka ärimees Otto Stephani 1938. aasta tulemus teivashüppes -  3.62 oli Eesti olusid arvestades korralik resultaat.

Aastail 1935 - 1940 oli maakonna spordiinstruktoriks Aleksander Anier. Selle andeka spordimehe karjääri katkestasid okupatsioonivõimud, heites ta vanglasse. Sõda ja sõjajärgne aeg katkestasid laiema kergejõustikuharrastuse Järvamaal.

Aastatel 1950 - 1971 oli Paide rajooni rekordimees kümnevõistluses, samuti võrk- ja korvpalli võistkondade kapteniks Erni Reinloo. Aktiivse ja mitmekülgse sportlasena jagus teda tihti ka võistlusi organiseerima, samuti oli ta mitmel alal hinnatud kui kohtunik ja instruktor-treener.

Naistest kuulus vabariigi paremikku Juta Ojamaa kuulitõukes tulemusega 13.11 ja kettaheites 43.99-ga. Paides odaviskajana alustanud Maie Tiigi oli hiljem mitmekordne vabariigi meister kuulitõukes, kes oma parimate tulemustega 60-ndatest aastatest kuulub tänini Eesti kõigi aegade edetabelis kümne parema sekka.

Paides suusatajana alustanud, hiljem Tallinna õppima läinud Aavo Luigela oli 1970-ndatel aastatel kaua aega Eesti parimaid teivashüppajaid. Suurde sporti jõudis ka praegu Riias elav Jaan Põldmaa, kes 1964-ndal aastal oli käimises NSV Liidu koondise olümpiakandidaat.

Meestest on üks Järvamaa tugevamaid rekordeid Kalev Martsepa 1984. aastal püstitatud kõrgushüppe tippmark 2.24, millest siiani vabariigis on kõrgemale hüpanud vaid 6 sportlast. Pisut hilisemast ajajärgust on naistest vabariigi paremikku jõudnud Marika Raiski, Eesti meister 1991 kõrgushüppes (parim tulemus 1.80) ja 1992 kolmikhüppes (parim tulemus 12.46). Victoria Kass jõudis hõbemedalini 400 meetri tõkkejooksus. Hetkel kuulub mitmel alal vabariigi paremikku Paidest pärit Gudrun Kaukver, kes on kaitsnud vabariigi esindusvõistkonna au seitsmevõistluses ja jõudnud vabariigi meistrivõistlustel  mitmel korral medalikolmikusse.

Seoses spordikooli likvideerimisega tegi Paides vähikäiku ka kergejõustik. Ametist on lahkunud kõik kergejõustikutreenerid, viimasena neist tüdrukutega edukalt töötanud Liina Molotovskaja.

Paide-suuruses linnas jätkuks tööd kindlasti täiskohaga nii poiste kui tüdrukute treenerile. Hetkel aga töötab Paides ainukese treenerina Toivo Evardi ning sedagi vaid kooli huviringi raames. Seetõttu on Paide sportlaste esindatus vabariiklikel võistlustel üpris tagasihoidlik.

AMBLA

Ambla osa maakonna kergejõustiku ajaloos on kindlasti tähelepanu vääriv. Juba 1910. aastal pandi Amblas alus oma spordiringile – Ambla Jõukarastuse Seltsile. Kuigi otsa tegid lahti raskejõustiklased ja vutimehed, jõuti peatselt ka kergejõustiku juurde, mis läks üha enam moodi. Mõne aasta jooksul kujunes Amblast koguni maakonna tugevamaid kergejõustikukantse, kuhu koondus selle ala entusiaste kogu ümbruskonnast. Paraku polnud Amblas pikka aega õiget spordiplatsi, alles kohalikku kooli võimlemisõpetajaks tulnud Olav (Olaf) Topmani eestvedamisel alustati 1922. aastal spordiväljaku väljaehitamist Arulagedale. Kuigi maa-ala spordiplatsi rajamiseks andis tolleaegne Aru talu peremees tasuta, seisis suur ja vaevarohke töö ees: ehitis oli tarvis planeerida,  pinnas tasandada ning mätastest, kändudest ja kividest puhastada. Tänu kohalikele spordisõpradele saadi kõigega eeskujulikult hakkma. Valmisid nii jalgpalliväljak kui ka jooksurajad ning hüppe- ja heitepaigad. Peagi mõjus spordiväljaku valmimine hästi ka tulemustele.

Sel ajal näitas amblalastest silmapaistvaid tulemusi Ants Strömberg. 1928. aastal läbis ta 100 meetrit 11,5-ga, 200 meetrit 23,5-ga ja 400 meetrit uue maakonna rekordiga 53,4. Mitmekülgne sportlane oli Harald Kobbin, kes parandas mitmel korral Järvamaa rekordit teivashüppes viies selle 1934. aastal 3.51-le. Samal aastal tuli ta Eesti meistrivõistlustel 13.07-ga pronksmedalile kolmikhüppes. Vendi Arthur ja Aksel Kuulmatat meenutatakse tänaseni kui häid kergejõustiklasi ja jalgpallureid. Arthuri paremateks tulemusteks olid 1.73 kõrgushüppes ja 24,0 200 meetri jooksus. Vend Aksel oli hea keskmaa distantsidel. Tähtsustamata ei saa jätta ka Ilmar Lindami osa Ambla spordielus. Kui ta 1951. aastal asus Amblasse tööle kehalise kasvatuse õpetajana, hakkas spordielu silmnähtavalt hoogustuma. Lindam oli ise edukas kaugus- ja kolmikhüppaja, 1952. aastal ületas ta senise rajooni rekorditähise kolmikhüppes – 14.13. Sport jäi ka hilisematel aastatel osaks tema elust - 1990-ndatel aastatel võistles ta edukalt veteranide tiitlivõistlustel. Ambla-kandi nimekaim sportlane pärastsõjajärgsel perioodil oli Toomas Berendsen, mitmekülgne sportlane juba keskkoolipäevil - mängis hästi võrkpalli ja oli hea kõrgushüppes. Oma parimail sportlaspäevil kuulus ta pikka aega NSV Liidu kümnevõistluse koondisesse ning mahtus kahel hooajal koguni maailma hooaja esikümnesse.

1990. aastate keskpaigas Eesti koondisse kuulunud Madli Luurilt, eesti kõigi aegade ühelt andekamalt odaviskajalt, loodeti kõrgeid tulemusi, kuid tema sportlastee katkestas kahjuks tõsine õlavigastus. Tasuks spordiharrastuse eest jäid siiski Järvamaa rekordid 52.32 odaviskes ja 39.04 kettaheites ning pronksmedal Eesti meistrivõistlustelt 1995. aastal.

2003. aastal valmis lõpuks ka Aravetele 300-meetrise ringrajaga staadion, mis käesoleval aastal saab endale kummikatte. Loodetavasti leiab nii mõnigi sellest innustust ja seab endale eesmärgi jõuda vabariigi paremikku.

JÄRVA-JAANI

Järva-Jaanis sai kergejõustiku-alane liikumine alguse vaid pisut hiljem, kui Amblas – küllap naabrite eeskuju nakatas. Esimene spordiplats rajati Orina mõisa juurde (tänapäeva Kasekoplisse). Sportlik tegevus on seal pidevalt toimunud, ehkki kokkuvõttes pole kergejõustik kunagi olnud nende edukaim ala. Samas – üksikuid häid kergejõustiklasi on Järva-Jaanist ikka tulnud, juba 1953. aastal tuli Kalju Pukka üleliidulistel maanoorte mängudel võitjaks kaugushüppes 6.65-ga.

Järva-Jaaniga on seotud NSV Liidu paremikku jõudnud pikamaajooksja ja hilisem tuntud sporditeadlane Ants Nurmekivi. Tema joostud ajad 5000 meetris - 13.46,8 ja 10 000 meetris - 28.37,4 andsid talle NSV Liidu meistrivõistlustel koha esikuuikus. Karinult Tallinna õppima läinud Enn Rohula tõukas 1980. aastal kuuli 19.85 (Eesti kõigi aegade kolmas resultaat), mis oli arvestatav tulemus kogu NSV Liidus. Eesti esivõistlustel võitis ta kuulitõukes kokku 9 medalit. Pärast NSV Liidu lagunemist taas iseseisvunud Eestis sai Enn Rohulast Eesti Kergejõustikuliidu esimene president. Koolipoisina oli tuntud ka Harry Lembergi nimi, kes on praegu tuntud sporditeadlasena ja nõustab pikamaajooksjaid.

Hiljem on mitmed Järva-Jaani noored võitnud medaleid vabariigi noorte meistrivõistlustel, aga täiskasvanuna nad enam kergejõustikus silma ei paistnud. 1990-ndatel aastatel suusatajana tuntud Tiina Idavain jooksis ennast vabariigi meistriks maratonijooksus. Hetkel sihipärast kergejõustikutegevust Järva-Jaanis ei ole.

KOERU

Kergejõustiku kui peamise spordiala harrastamise paigaks oli Koerus mõisa esine väljak ja park. Laiad puiesteed olid üsna sobivad jooksuvõistluste korraldamiseks. Kabelipargi tee oli ligi 300 meetrit pikk, nelja jooksurajaga. Sajandi alguses olid sporditegemisel eestvedajateks kooliõpetajad Begarsky ja Elmar Jürgenson. 1913. aastal jooksis koerulane Elmar Jürgenson 60 meetris Järvamaa rekordiks 7,8. Tema põhialaks jäi siiski teivashüpe, milles ta viis aastat hiljem ületas puuteibaga 2.85. Seda peeti tol ajal suursaavutuseks.

1921. aastal oli Edgar Niinemägi Eesti edetabeli esikümnes neljal alal: 100 meetrit 11,9, kõrgushüppes 1.60, kolmikhüppes 12.16,5 ja kaugushüppes 5.77,5 cm. Koeru kergejõustiku ajaloost on raske rääkida  ilma Elmar Kooli nimetamata - 1927. aastal ületas ta esimese järvamaalasena kolmikhüppes kolmeteistkümne meetri piiri. Evald Hindrekus oli Järvamaal kahekümnendail aastail maakonna rekordiomanik 200 ja 400 meetri jooksus ning kaugushüppes, kuuludes neil aladel pikemat aega Eesti kümne parema hulka. 1932. aastal hüppas ta tolle aja kohta tähelepanuväärse tulemuse 6.65. Karl Kaare näitas häid tulemusi sprindialadel – 1934. aastal tuli ta Järvamaa meistriks 100 meetri jooksus.

1928. aastal alustati Koerus maakondlike spordipäevade korraldamist. Need kujunesid kohalikuks suursündmusteks. Spordipäevade algatajaks olid Aleksander Sussen, Artemi Soll ja Evald Hindrekus. Peale kergejõustiku prooviti jõudu veel teistelgi spordialadel. Võistlejaid oli alati rohkelt. Neid saabus üle kogu Järvamaa – Amblast, Paidest, Tapalt, Järva-Jaanist ja mujalt. Parimale jooksjale, hüppajale ja heitjale-tõukajale olid välja pandud rändauhind. Kaks korda aastas peeti Koeru - Ambla "linnavõistlust" kergejõustikus.

Enne II maailmasõda ja sõja ajal Koerus – nagu mujalgi – sporditegevus soikus. Esimestel sõjajärgsetel aastatel ei saanud Koeru spordielu kuidagi "jalgu alla", kuigi üksikuid häid sportlasi kerkis ikka esile. Üha teravamat vajadust tunti korraliku spordiplatsi, nõuetekohaste hüppe- ja heitepaikade ning tehiskattega ringraja järgi, kus joostud aegu oleks hakatud fikseerima ka edetabelites. Et abi väljaspoolt polnud loota, otsustati ise õlad alla panna. Eelkõige oli vaja koolistaadioni, mille asukohaks sai Aruküla park. Kogu ürituse hingeks olid koolidirektor Gunhard Rundu ja kehalise kasvatuse õpetaja Uno Aan. Kuigi staadionirada sai vaid 250 meetri pikkune, rahuldas see koerulaste minimaalsemaid vajadusi. Avapidustustel anti tublimatele staadioniehitajatele üle kiituskirjad ning neile usaldati seal ka lipuheiskamine. Mitmel aastal peeti sel staadionil vabariiklikku mitmevõistlust noortele.

1970-ndatel aastatel  läksid paljud Koeru noored õppima Tallina Spordiinternaatkooli, kuid vabariigi tippu jõudis neist vaid Sergei Ustintsev, kes jooksis 1500 meetrit 3.47,9 ja 5000 meetrit 14.02,5 ning oli nende tulemustega vabariigi eliidis. Tema parimaks saavutuseks tuleks lugeda 1976. aastal NSV Liidu juunioride MV hõbemedalit 1500 meetri jooksus. 1978. aastal tuli ta Eesti meistriks nii 1500 kui 5000 m jooksus. Vahepealsetel aastatel kergejõustikutegevus Koerus soikus, kuid nüüd on aktiivse kehalise kasvatuse õpetaja Toomas Aani eestvedamisel kergejõustiku-alane tegevus taas elavnenud. Jälle on rida noori jõudnud vabariigi paremikku.

Täiskasvanutest on olnud edukaim Tarmo Saar, kes on kõrgushüppes ületanud 2.08 ning hüpanud kolmikut 14.59. Et Koeru valla ametnikud on spordilembelised, võib tulevikus kindlasti loota spordiplatsi kaasajastamist.

TAPA

1920-ndatel aastatel oli Tapa kergejõustikukantsina tuntud üle kogu Eesti. Sellel ajal oli kõige tuntum "lendavaks tapalaseks" hüütud Karl Laurson-Laurissoo, kelle 1923. aastal joostud 5000 meetri aeg 16.52,6 püsis Järvamaa rekordina 8 aastat. Hiljem Tallinna Kalevisse siirdununa kustutas ta vabariigi rekorditabelist Jüri Lossmani rekordid 2000 meetrist kuni 10 000 meetrini.

Tapalt on pärit selle aja Eesti mitmekülgseim kergejõustiklane Saara Teitelbaum, kes 1929. aastal oli vabariigi rekordi omanik üheksal alal (kümnest)! Tema 400 meetri aeg 61,8 oli maailmas paremuselt teine ja kaugushüppe rekord 5.42 ületati alles 24 aastat hiljem.

Kergejõustikku hakati aktiivselt harrastama ka soomusrongide rügemendis ja Tapa Ühisgümnaasiumis. Rotilageda spordiplatsi rajamiseni jõuti siiski mitu aastat hiljem.

1934. aastal kordas Konstantin Ivanov tuule toetusel Ruudi Toomsalu nimel olnud Eesti rekordit 100 meetri jooksus 10,7. Paljud selleaegsed tegijad - Johannes Erna, Otto Lahti jt siirdusid karjääri jätkama Tallinna ja saavutasid hilisemat edu pealinlasena. 1946. aastal oli Õilme Rajala Eesti noorterekordi omanik kõrgus- ja kaugushüppes. 1947. aastal püstitas Valve Lass Eesti rekordi neidude kuulitõukes. Lemmi Laudisaal oli ühtviisi hea kaugus- ja kõrgushüppes, tõkkejooksus ja kuulitõukes, kuuludes Eesti paremikku veel mitmevõistluseski. Vabariigi esindusvõistkonda jõudsid pikamaamees (5-kordne vabariigi meister) Aksel Laul ja vasaraheitja Aadu Krevald. Aadu Krevald on praegu üle maailma tunnustatud sporditeadlane heidete biomehaanika alal.

Pärastsõjajärgsetel aastatel jõudsid Eesti meistrivõistlustel medaliteni Erich Luhamaa 400 meetri jooksus, Endel Lukas vasaraheites ja Juta Peetermann odaviskes.

1950. aastal läks Tapa Rakvere rajooni koosseisu kuid ühendati taas Järvamaaga 1962. aastal. Selle aja tuntumatest tegijatest tuleb nimetada Aleksander Tammert seeniori. Ta tõusis esile väljapaistva noorkergejõustiklasena, püstitas kuulitõukes Nõukogude Liidu noorte ja juunioride rekordeid ning võitis esikoha 1966. aastal Euroopa juunioride mängudel. Pikka aega oli ¥Vana Sass¡, nagu teda nüüd kutsutakse, Eesti parimaid kuulitõukajaid ja arvestatav tegija ka NSV Liidus. Alates 1964. aastast, mil Tapa taas Rakvere rajooniga ühendati, tapalaste tulemused Järvamaa edetabeleis enam ei kajastu.

LEHTSE

Lehtse kergejõustik on seotud eelkõige 2000. aastal manala teed läinud Totti Kasekampi nimega. 1955. aastal Odessas tuli ta kuulitõukes 13.35-ga üleliidulise maanoorte spartakiaadi võitjaks. Seal saavutatud võidutulemus püsib Järvamaa rekordina veel tänaselgi päeval – peaaegu pool sajandit hiljem! Seal samas võistlustel kogus ta viievõistluses 3869 punkti, mis andis teise koha. Hilisematel aastatel tuli ta veel mitmel korral üleliiduliste maanoorte mängude võitjaks ning kuulus pikka aega koduvabariigi paremikku, kuid soov võistelda välisriigis jäi talle NSV Liidu aegadel unistuseks. Taasiseseisvunud Eestis sai Totti oma unistuse lõpuks tõeks teha. 1991. aastal Turus krooniti ta veteranide kahekordseks maailmameistriks - kuulitõukes 10.06 ja odaviskes - 20.54. Aasta hiljem pälvis ta samadel aladel ka Euroopa meistritiitli. Totti eestvedamisel rajati Pruuna parki jooksurajad, hüppe- ja heitepaigad ning seal on peetud võistlusi vabariigi paremiku osavõtul.

Teine arvestatav nimi Lehtse kergejõustikus oli tõstjana tuntud Ants Saame, kelle 1971. aastal Pärnus tõugatud kuulitõuke tippmark 16.32 on praegu kehtivaks maakonna rekordiks.

Tallinna Spordiinternaatkoolis õppinud Andres Püümanni joostud 10,5 100 meetris ja 21,7 200 meetris olid 1980-ndate Eestis head tulemused. Ta on maakonna rekordi kaasomanik ja hõbemedalivõitja legendaarses 4 x 100 meetri teatejooksus 1981. aastal, kui Paide võistkonnas koos Gunnar Kirsipuu, Kalev Maarandi ja Enno Viiburgiga astuti südilt vastu tollasele Eesti sprindikoondisele (Tallinna I võistkond) ja võitjale alistuti alles finiðiruudustikus. Tema tütar Helen Püümann jõudis 2000. aasta Eesti meistrivõistlustel 400 meetri jooksus hõbemedalivõiduni ja talvel 2001 tuli juba Eesti sisemeistriks 400 meetri jooksus ning on korduvalt kuulunud vabariigi esindusvõistkonda.

ALBU

Albu on väike maakoht, kus tänase päevani pole õiget spordiplatsi kergejõustiku tarvis. Kuid ometi on sealt välja kasvanud tuntud pikamaajooksja Jakob Pärn, kes 1939. aastal võitis viimase ümber Paide Vallimäe peetud vabariikliku 15-ringilise jooksu. Selle meenutuseks korraldati 1980-ndatel aastatel teatejooksuvõistlust ümber Vallimäe ning võidukas võistkond pälvis Pärna poolt viimasena võidetud karika. Oli tore jooks, kuid koolide huvi taolise ürituse vastu oli kasin ning enam seda võistlust jooksukalendrist ei leia.

Tallinna Spordigümnaasiumis õppinud Marko Saar oli vabariigi paremaid 800 meetri jooksus nii noorte kui juunioride arvestuses ning tema parim tulemus 1.53,59 on ühtlasi Järvamaa rekordiks. Marko noorem vend Vaiko Saar oli samuti arvestatav tegija vabariigi noorte seas. Albust on sirgunud ka Iraagi-missioonil traagiliselt hukkunud Andres Nuiamäe, kelle parimad saavutused spordiradadel on seotud lühimaajooksuga – talle kuuluvad Järvamaa noorterekordid 60 ja 100 meetri jooksus.

ESNA

 Esna tuntuim kergejõustiklane on juba 1930-ndatel kaupmeheametit pidama hakanud Arne Kivine, kes oli tubli kolmik- ja kaugushüppaja. Tema vanem poeg, praegune mainekas spordikirjanik ja kirjastaja Paavo Kivine, oli ülikooliõpingu aastatel mitmekordne Eesti meister ja rekordimees kaugushüppes, kelle parimaks tulemuseks jäi 7.75. Ka noorem poeg Mait oli paljulubav sportlane, kuuludes keskkooli lõpetamise aegu Eesti paremikku nii kaugushüppes - 7.11, kolmikhüppes – 14.31 kui sprindis - 100 meetrit 11,1.

Hetkel on spordielu Esnas peaaegu välja surnud ning aastaid ei ole toimunud ka mingit kergejõustikualast tegevust.

JÄNEDA

Jänedal läks kergejõustikuharrastus hoogu pärast seda, kui 1918. aastal Tallinnas asutatud Põhja-Eesti Põllutöökeskkool toodi üle Jänedale. Huvilised treenisid ja võistlesid peamiselt mitmel pool pargis. Kergejõustik pole siiski olnud olnud Jäneda rahva meelisharrastus - populaarsemateks aladeks jäid eelkõige suusatamine ja ujumine, aga ka mitmed muud spordialad.

Jäneda parimad saavutused kergejõustiku-vallas piirduvad vabariigi tehnikumide spartakiaadide tasemega. Hans Lööperi tulekuga Jäneda kehalise kasvatuse õpetajaks sai küll valmis 400-meetrise ringrajaga staadion, kuid maakonna kergejõustiku arengu seisukohast polnud sellest mingisugust abi, sest puudusid nii tasemel hüppepaigad kui korralik jooksurada. Just seetõttu pole seal saanud korraldada ka suuremaid võistlusi; sellest on kahju, sest Jänedat oleks võimalik kujundada maakonna noorte suvelaagrite läbiviimise paigaks, kuna seal on ilus järv ja kaunis loodus.

TÜRI

Türi on väike aedlinn Kesk-Eestis, mida teatakse enamasti lillelatade tõttu, kuid ka siin tegeletakse edukalt mitmete spordialadega, sealhulgas kergejõustikuga.

Türil leidis kergejõustik esimesi poolehoidjaid paberivabriku töötajate ja raudteelaste hulgas. Peeter Molli, Karl Lorenzi ja Madis Tempi initsiatiivil hakkas koos käima grupp spordihuvilisi, kelle eelisharrastus oli küll jalgpall, kuid tegeleti ka teiste populaarsete aladega. Loogilise jätkuna asutati kohaliku haridus- ja muusikaseltsi juurde 1912. aastal spordiring ning peagi tehti algust ka spordiplatsi ehitamisega.

Teadaolevail andmeil oli türilase Peeter Molli 1913. aastal joostud 100 meetri aeg 12,4 esimene registreeritud kergejõustikurekord Järvamaal. Muid andmeid varasema aja kohta ei ole ja tõenäoliselt tulekski aastat 1913 lugeda Türi kergejõustiku ajaloo algusaastaks. Sellest ajajärgust jõudis Johannes Karpender heitealadel Eesti paremikku, just tema rikkus odaviskes esimese järvalasena 50 meetri piiri, seades uueks tippmargiks 51.96.

1922. aastal äratasid tähelepanu ka Lennart Bromani tagajärjed hüpetes. Lennart Broman oli rahvuselt rootslane ja töötas paberivabrikus insenerina. Kaasaegsete sõnul omas ta haruldaselt teravat äratõuget ja nii ei valmistanud talle erilisi raskusi kaugushüppes 6 meetri piiri ületamine. Ta püstitas uue Järvamaa kaugushüppe rekordi 6.21. Järgmisel hooajal lisas ta sellele veel 7 sentimeetrit ning hüppas kolmikut 12.24.

Ka sõjajärgseil aastail andsid Türi kergejõustiklased hinnalisi kivikesi Eesti üldisse kergejõustiku mosaiiki.

Meeldejäävaid lehekülgi kirjutasid Türi spordiajaloo kroonikasse kolm andekat naiskeskmaajooksjat: Hilja Uudemets, Emmi Junolainen ja kunagine vabariigi rekordite omanik 400 ja 800 meetri jooksus Laine Erik-Kallas. Kõik nad olid kord Türi Põllumajandustehnikumi õpilased ja leidsid tee vabariigi esindusvõistkonda.

Hilja Uudemets oli 1947. aastal Tallinn-Moskva teatejooksuvõistkonnas kiiremaid naisjooksjaid, Eesti meistrivõistlustel võitis ta kokku neli pronksmedalit. Emmi Junolainen võitis 1955. aastal Eesti esivõistluste pronksi 400 meetri jooksus ning kuulus samal aastal ka Eestit krossijooksu võistkonda. Laine Erik-Kallas alustas oma sportlasteed 14-aastaselt Türi rajooni meistritiitli ja 100 m jooksu rekordiga 13,2, tehnikumis juhendas teda Hans Lööper. Kahel korral kaitses Laine Erik NSV Liidu spordiau olümpiamängudel – 1964. aastal Tokyos ta tuli naiste 800 meetri jooksus kuuendaks, neli aastat hiljem Mexicos jäi tema laeks poolfinaal. Lisaks edukale esinemisele olümpial võitis ta esikohad ka 1965. aasta universiaadil ja 1967. aasta Euroopa karikavõistlustel ning tuli kolmekordseks NSV Liidu meistriks. Ta on ainus Eesti naiskergejõustiklane, kes on jõudnud NSV Liidu rekordini – 2.03,6 800 meetri jooksus 1967. Aasta varem kuulus ta Londonis maailmarekordi püstitanud NSV Liidu naiskonda 3 x 800 m joosksus. Tollastest tegijatest ei saa nimetamata jätta ka keskmaajooksjat Vladimir Freid.

Andeka keskmaajooksjana kerkis esile türilane Enrik Lang. Ta oli noore poisina põdura tervisega ja et olukorda parandada, lasi ta sageli läbi akna kodunt jalga ja käis salaja jooksmas. Visa hing tõi ta lõpuks ka päris spordi juurde ja juba 1951. aastal tuli ta toime uute üleliiduliste noorte rekordite püstitamisega 1000 ja 1500 meetri jooksus. Eesti meistrivõistlustel võitis ta neli medalit aastaist 1951 ja 1956 – hõbedad 1500 m jooksus ja pronksid 800 m distantsil. Hiljem võistles ta Tallinna Kalevi värvides, tulles 4 x 800 m jooksus ka Eesti meistriks. Kahjuks katkes selle väga andeka jooksja karjäär kõõlusevigastuse tõttu. Türil elav Kalev Timmermaa, kes tuli 1951. aastal vabariigi tõkkejooksu meistriks nii 110 m kui 200 m distantsil (ajad 16,1 ja 26,4), pidi samuti vigastuse tõttu spordist loobuma.

Ülo Vainomäe tulekuga Türile treeneriks elavnes kergejõustikualane tegevus märgatavalt. Vahetult enne 1970-ndaid aastaid jõudsid noorte arvestuses vabariigi tippu Mati Ummer kolmikhüppes ja Mait Kivine kaugus- ja kolmikhüppes. Väledaim sprinter oli tol perioodil Uhur Kuningas.

1970. aastal valmis Türil uus keskkool ja esimesed kergejõustikugrupid võttis oma hoole alla Leonhard Soom, kes siiani kergejõustikutreenerina kogu vabariigis tuntud on. Tema esimestest õpilastest jõudis Toomas Villems 1972. aastal vabariikliku rekordi kordamiseni 60 meetri jooksus. Väga paljud noored jõudsid olla edukad ka täiskasvanute klassis. Vabariigi koondise dressi on tõmmanud selga naistest Hilje Uudemets, Emmi Junolainen, Anne Sookael-Mägi, Hilje Eerik-Pakkanen, Pille Tõnissoo, Ester Kärner-Laumets, Piia Luksepp, Tiina Beljaeva. Veelgi enamat suutis Deivi Jäärats-Ðadeiko, kes jõudis koguni NSV Liidu noortekoondisse. Leonhard Soomi üks andekamaid kasvandikke on kindlasti Rutti Luksepp, Eesti kergejõustikukoondise raudvara. Rutti Luksepp on kaitsnud vabariigi koondise au üle 40 korra ja tulnud sise- ja välisvõistlustel enam kui 30-kordseks Eesti meistriks. Ta on püstitanud mitmeid Eesti rekordeid ja tipptulemusi ning osalenud sise-EM-il 1996. aastal. Rutti parimaks saavutuseks tuleb lugeda 1999. aasta ülemaailmalistel üliõpilasmängudel saavutatud 5. kohta seitsmevõistluses.

Meestest on rahvusvahelisel areenil koduvabariigi eest võistelnud sprinter Kalev Maarand, kettaheitja Indrek Vahtra, kolmikhüppajad Rait Männik ja Jaanus Suvi. Lisaks neile on edukalt esinenud sprinter Jaanus Ðadeiko, sprinter ja kaugushüppaja Donald Jäärats, kolmikhüppaja Rein Mardo, 800 meetri jooksja Raivo Rebane, pikamaajooksja Arne Sookael ja mitmed teised.

Türi külje alt Säreverest pärit Ilmar Mõttus jõudis 90-ndatel Eesti sisemeistrivõistlustel kahel korral medalivõiduni kaugushüppes. Käija Terje Tiitsu parimaks aastaks jäi 1994, mil ta noppis sisemeistrivõistlustel 3 km distantsil hõbeda ja lisas sellele suvel 5 km rajal pronksi.

Sportlikust suguvõsast pärit Sirkka-Liisa Kivine, kes oma sportlasteed alustas Säreveres Lea ja Veiko Valangu treeninggrupis, on Tartus sirgunud arvestatavaks kaugus- ja kolmikhüppajaks ka Euroopa mõõdupuu järgi – tema tipptulemused 6.43 ja 13.76 lubavad lootusrikkalt piielda iga tiitlivõistluse suunas. Eesti meistrivõistlustelt on tema auhinnakapis igat värvi medaleid, koos teatejooksudega on neid kogunenud üle kahekümne, neist meistrikuldasid täpselt kümme.

Eraldi tuleb esile tõsta üle 10 aasta vabariigi tipus püsinud Gunnar Kirsipuud, kelle parimaks saavutuseks jäi NSV Liidu maanoorte mängudel võidetud pronksmedal 400 meetri jooksus ajaga 48,69, lisaks hulgaliselt medaleid Eesti meistrivõistlustelt.

Meestest on viimaste aastate edukaim kergejõustiklane pikamaajooksja Margus Pirksaar, kes on tulnud palju kordi vabariigi meistriks 1500 meetrist kuni maratonini.

Pikka aega oli Türi kergejõustik seotud Türi 1. Keskkooli juurde rajatud staadioniga, mille ringrajal pikkust 300 meetrit. 1989. aastal ehitati Lokuta elamurajooni uus keskkool, mille juurde alustati ka normaalmõõtmetega staadioni rajamist. Kahjuks jäi staadion pikkadeks aastateks kiratsema ega leidnud hoolitsevat peremeest. Olulised muutused on toimunud alles viimase paari aasta jooksul - 2002. aastal sai staadion ümber korraliku aia, 2003. aastal valmis staadionimajake ning sektorid said rajakatte. Teha jäi veel ringraja katte uuendus. 2004. aasta sügisel, 15 aastat hiljem, on staadion lõpuks valmis sportlasi võõrustama ning vabariikliku tähtsusega võistlusi läbi viima. Missuguseks kujuneb staadioni edasine tulevik, näitab aeg. Igatahes on Järvamaa saanud endale uue uhke spordirajatise ning võtnud naabritelt Säreveres üle maakonna esindusstaadioni rolli. Mis oleks loomulikum, kui Kevadpealinnas edaspidi läbi viia mitmeid kaalukaid spordiüritusi – on ju kõigil Kesk-Eestisse lihtne tulla, nii saarlastel kui setodel, nii  võrokestel kui virulastel.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Järvamaa kergejõustiku osa Eesti kergejõustiku ajaloos on tähelepanu vääriv. Kergejõustiku harrastatus maakonnas on olnud laia kandepinnaga, erinevatel aegadel on olnud tugevad erinevad piirkonnad. Hetkel tegutseb maakonnas kaks kergejõustikuklubi – Kergejõustikuklubi Järvala ja Kultuuri- ja Spordiklubi Alem. Arvestades meie maakonna suurust – õigemini väiksust – oleks vabariigi tasemel läbilöömiseks kindlasti arukam tegutseda ühise klubina. Kui 1990-ndate aastate alguses oli tegutsemas ühtne kergejõustikuklubi Järvala, kuhu kuulus kogu maakonna paremik, siis oldi Eesti klubide arvestuses ühe korra kolmandad ja kolm korda neljandad. Hetkel on meie parimana Järvala teises kümnendis...

On aja märk, et õpetaja–treeneri–kasvataja tööd veel ei hinnata, kuid ilma nendeta pole kergejõustiku areng paraku võimalik. Perspektiivi sisendab staadioni valmimine Paidesse ja äsjavalminud staadion Türil. Aravetel valminud 300-meetrise ringrajaga staadion saab lähitulevikus kummikatte, paranevad ka Koeru spordiplatsi võistlustingimused.

Igal juhul võib lootusrikkalt tulevikku vaadata – kuna viimasel kümnendil on järvamaalastest Eesti täiskasvanute koondises võistelnud türilased Rutti Luksepp, Margus Pirksaar, Indrek Vahtra, Rait Männik, Jaanus Suvi, lehtselane Helen Püümann, paidelane Gudrun Kaukver ning et noortest on Eesti koondise dressi kandnud Silver Kundel, Vadim Gritðenko, Martin Sookael, Aune Rahnik, Alar Tammela, Emeri Põld, Risto Jamnes, Marko Saar, Ann Hiiemaa, Kairi Papstel, Triin Kärner jt, lisaks on peale kasvamas rida andekaid noorsportlasi – siis on edaspidiseks optimismiks põhjust küllaga.

Viimased artiklid

Scroll to top