Kuigi laste kasvatamine muudab sportlase pingelise elu veelgi keerulisemaks, on mitmed Eesti tipud pärast emakssaamist naasnud edukalt areenile, kirjutavad TÕNU KEES ja DEIVIL TSERP.

Prantsusmaa karikasarjas esikohta jagav jalgrattur Grete Treier peab treenerist abikaasa Edgariga tõsist sõjaplaani. Maikuus põrutavad nad autoga kolmenädalasele võistlusreisile Poolasse ja Prantsusmaale, ent mida teha viieaastase tütrega?

«Anete on tubli reisija,» vaagib Treier plusse ja miinuseid, mis pisipiigat ühes võttes kaasneksid. «Aga sõit tuleb pikk ja väsitav, võib-olla peab tütre ikkagi ämma kantseldada jätma.»

Otsustamise muudab keerulisemaks tõik, et pikk lahusolek silmaterast jäi 28-aastasel jalgrattaleedil nüüdsama seljataha. Kolme Prantsusmaal veedetud kuu jooksul adus ta, kui raske on tütrele helistades pisaraid tagasi hoida.

«Anete uuris iga kord: emme, mitu ööd pean ma veel sind nägemata magama?» meenutab Treier. «See oli valus küsimus. Üritasin selgitada, et teisiti emme tugevaks ei saa – minu võite ootab ta ju nii väga.»

Tõeline rõõmupäev koitis, kui abikaasa ja tütar lõpuks Prantsusmaale külla tulid. «Nendel silme all jõudsin hooaja esimese võiduni,» näeb Treier tähendusrikast märki. «Anete hoidis kogu aeg pöidlad peos ja oli pärast võistlust üliõnnelik. Meil kõigil oli jälle hea olla.»

Lapsega raja äärde

Treieri teekond tippu on olnud üldse kummastav – veel kümmekond aastat tagasi ei teadnud toona abituriendi seisuses piiga spordist midagi. Siis ässitas tulevane kaasa teda kergejõustikutrenni minema, edasi viis uudishimu Tartu rattaralli starti.

Tõsist pedaalitallajat ei saanud Treierist siiski kohe, enne tuli Anete ilmale tuua. «Olin juba teismelisena otsustanud, et pean 22-aastaselt sünnitama,» selgitab rattur. «Sama kindlaks kasvas soov pärast lapse ilmaletoomist sporti naasta. Tahtsin näha, milleks võimeline olen.»

Veel seitsmendal raseduskuul käis Treier jalgrattaga sõitmas, paar nädalat pärast sünnitust «hakkas taas liikuma». «Ihkasin ruttu vormi jõuda,» räägib ta. «Kuna toitsin Anetet terve aasta rinnaga, pidin ta võistlustele kaasa võtma. Söötsin enne ja pärast starti, pere toetuseta polnuks niisugune asi võimalik.»

Kõige raskemalt möödusid kaks esimest kuud, mil Anetel ööd ja päevad segamini läksid. «Valvasime abikaasaga kordamööda ja olime üsna väsinud,» meenutab Treier. «Aga raskused ei häirinud – keegi ei sundinud mind sadulasse istuma.»

Treier plaanib sünnitada veel teisegi lapse, enne tahab aga ära käia Pekingi olümpiamängudel. «Nii heasse vormi nagu praegu, oleks pärast pausi raske jõuda,» teab ta.

Sporti naasmise rõõme ja valusid on kogenud mitmed Eesti tipud. 1990. aasta septembris emaks saanud Eesti kergejõustiku grand old lady Eha Rünne hakkas harjutama kolm kuud pärast poja sündi ja juba 1991. aasta veebruaris krooniti ta kuulitõukes riigi meistriks.

«Tähtis on otsus teha õigel ajal,» räägib 27-aastaselt lapse ilmale toonud Rünne. «Küllalt paljud naissportlased ohverdavad perekonna ja lapse karjääri huvides, kuid hiljem võivad nad seda kahetseda,» lisab ta.

Treeneri ja õpetajana tegutsev Rünne rõhutab, et sünnitamise järel ei tohi sporti naasmist karta. «Alguses oli muidugi jube raske,» meenutab ta esimesi treeninguid. «Samas talus organism harjutamist varasemast paremini.»

«Enne sünnitamist võisin ma kangisaalis rabada palju tahes, aga jõunäitajad ei paranenud peaaegu üldse,» jätkab Eesti parim naiskettaheitja ja -kuulitõukaja Rünne. «Pärast emakssaamist hakkas jõudu juurde tulema.»

Vene aja lõpus oli poja Risto kasvatamise ja tippspordi ühendamine Rünne sõnul kõike muud kui kerge. Ta kõndis Kalamajast lapsevankriga Mustamäele tehnikaülikooli, kus treenerist abikaasa Vello Palm pisipõnni oma hoolde võttis.

Ligi kümnekilomeetrise jalutamise järel alustas Rünne treeningut. «See oli nagu aeroobne ettevalmistus,» möönab ta naerdes. «Ometi pole põhjust kahetseda. Olen peale nõukogudeaegse spordi näinud ka Eesti spordisüsteemi.»

Embrichi julge samm

NSV Liidu koondisse murdmiseks pidanuks Rünne valima ebainimliku tee. Aga talle ei meeldi «habet ajavad» sookaaslased. Eesti värves on ta osalenud maailma- ja Euroopa meistrivõistlustel ning kahtedel olümpiamängudel.

Epeevehkleja Irina Embrich oli mullu tütar Maðat ilmale tuues 23-aastane, napilt kolm kuud hiljem võitis ta universiaadil pronksmedali.

«Vähemalt ei vedanud ma last hoidma jäänud abikaasat ja vanaemasid alt,» naerab 2000. aasta juunioride maailmameister, kelle kontole on hiljem lisandunud täiskasvanute MMi ja EMi naiskondlik hõbe.

Pisipiiga juurest kaheks nädalaks lahkumine tähendas täit lahinguvalmidust kogu perele. Kõigepealt pidi noor ema tütre rinnapiimast võõrutama, et olukord püsiks kontrolli all, endisest jalgpallurist abikaasa Aleksandr võttis puhkuse.

«Maðast oli raske lahkuda, kui oleks probleemid tekkinud, poleks ma Türki sõitnud,» kinnitab kiirema vormijõudmise nimel neljanda raseduskuuni treenimist jätkanud Embrich. «Pidasime mehega pidevalt telefonitsi ühendust, isegi vehklemisrajal püsisid mõtted lapse juures.»

Ta usub, et kolmapäeval aastaseks saava Maða sünnil oli nii universiaadimedali sepistamisel kui edasisel sportlasteel tähtis roll. «Elan nüüd rohkem tütrele kui endale ja see lisab treeningutel jõudu,» tõdeb vehkleja.

Samas on nädalavahetusel Hispaania MK-etapil võitlev Embrich hakanud tõsisemalt tulevikule mõtlema. Ta nendib, et abikaasa palgale lisanduva 5000-kroonise kuustipendiumiga on raske toime tulla.

«Pekingi olümpiani tahan võistelda, seejärel tuleb tõsiselt kaaluda,» ütleb Embrich. «Pean ka perekonna heaoluga arvestama. Kui spordis aasta tulemusteta jääd, pole sind enam kellelegi vaja.»

22-aastasel kergejõustiklasel Katrin Käärtil sirgub kodus viieaastane tütar Karoli. «Mardipäeva laps – mõned mu sõbrad ja tuttavad on naerdes öelnud, et lapse nimi võinuks olla ka Marta,» lausub õnnelik ema.

Kaheksa kuud pärast sünnitamist 2001. aastal Tartus esimese etteaste teinud Käärt püstitas

100 m jooksus isikliku rekordi 12,09. Praeguseks on sprindipiigast saanud Eesti esinumber ja riigi rekordi 11,57 valdaja.

Käärt on tänulik tütart kasvatada aitavatele vanematele. «Kindlasti on neist olnud suur abi,» tõdeb Tootsist pärit välejalg. «Samas usun, et sporti oleksin teinud ikkagi. Mul on imearmas tütar, kahetseda pole midagi.»

Tragi energiapomm

Suusataja Silja Suijat võib heas mõttes nimetada omaette nähtuseks. 1994. aastal Lillehammeri olümpial võistelnud vapper naine taandus kaks hooaega hiljem areenilt ning sünnitas kolm last. 2002. aastal taas eliitseltskonda pürgima hakanud Suija osales tänavu Torino olümpial.

Tippsporti naasmist käsitledes muutub Suija karmilt enesekriitiliseks. «Enne tegutsesin ja pärast mõtlesin: oi, kuhu ma sattusin,» sedastab ta. «Mul ei ole olümpiataset, olen rohkem amatöör. Torinos kogetu tegi mind palju targemaks.»

Tippsuusatamisest eemal olles Suija jalgu seinale ei visanud. «Ei saa öelda, et vahepeal üldse spordiga ei tegelnud. Kui teised läksid rattaga sõitma, hüppasin punti. Talvel käisin suusatamas. Võrus ja selle ümbruses elab väga sportlik rahvas. Siinne keskkond soosib sporti, muud nagu ei oskagi teha.»

Tegelikult peab Suija Tartus ja Võrus endanimelist spordikauplust Silja Sport ning toob Eestisse Björn D¿hlie firmamärgiga varustust. Ta liigub justkui energiapomm. «Ma ei ela korteris, koduski on 101 tööd,» lausub ta. «Istuda saan ainult kontoris laua taga ja autoroolis.»

Suija kinnitusel on suur tugi elukaaslasest Aivo Udrasest, kes kuulus laskesuusatajana Eesti koondisse. «Tema koordineerib kõiki tegevusi. Ühtlasi on ta minu suurim kritiseerija – sobiks hästi spordiajakirjanikuks,» nendib ta.

Treeningulaagritesse sõites on Suija lapsed kaasa võtnud. «Siiani pole see küll mingeid probleeme tekitanud,» tõdeb ta. «Nüüd läheb vanem poiss kooli, peab natukene mõtlema, kuidas asju paremini korraldada.»

Pääs hallist argipäevast

Täiesti omanäoline on olnud ka Kristel Veskioja tee Eesti karatenaiste ladvikusse. Tegelenud nooruses agaralt kergejõustikuga, tekitas «armastuse pähelöömine» spordiharrastusse kaheksa-aastase pausi, mille jooksul muster-kodukanaks muutunud naine kolm poega sünnitas.

Kõik teisenes, kui pere vanem võsu Kristjan karatetrenni läks ja emaski uinunud lõvi äratas. «Avastasin, et pean hallist argipäevast välja pääsema. Unustama kas või pooleteiseks tunniks laste kisa, söögi vaaritamise ja koristamise,» meenutab 30-aastane Veskioja, kes nüüdseks võitnud viis Eesti meistrikulda ja esindanud vabariiki kahtedel tiitlivõistlustel. «Karate viiski teise maailma, pärast treeningut hõljusin kogu nädala pilvedes.»

Uus kiindumus perele probleeme ei toonud. Vastupidi – mida rohkem kogunes kappi karikaid, seda suuremaks autoriteediks muutus Veskioja poegadele. «Mul on maailma kõige tublimad lapsed, paremuse poole on pöördunud kogu elu,» kiidab ta.

Kuigi 12-aastane Kristjan tegeleb nüüd hoopis motokrossiga, kümnene Kristopher harrastab ujumist ja kuuene Ken-Kristen jalgpalli, on nad kõik ema tulised fännid.

«Poisid helistavad veel enne võistluse lõppu ja uurivad üksikasju,» naerab Veskioja. «On õnn, kui lapsed saavad ema üle uhkust tunda, mulle on see suureks stiimuliks.»

Perega aru pidades on Veskioja otsustanud jätkata 2008. aastal Tallinnas toimuva EMini. Seejärel kavatseb ta veel ühe lapse sünnitada. Kui kõik plaani kohaselt läheb, siis tütre.

* * * * *

• Viieaastast Anetet kasvatav jalgrattur Grete Treier jagab Prantsusmaa karikasarjas esikohta.

• Peatselt 43-aastaseks saav Eha Rünne on endiselt Eesti parim naiskuulitõukaja ja -kettaheitja.

• Aastase Maða vehklejast ema Irina Embrich on tiitlivõistlustelt võitnud kolm medalit.

• Viieaastast Karolit kasvatav Katrin Käärt on Eesti väledaim naine.

• Kolme lapse ema Silja Suija on osalenud kahtedel olümpiamängudel.

• Kolme poja ema Kristel Veskioja pürib tänavugi Soomes toimuvale karate MMile.

Tõnu Kees, Deivil Tserp, Postimees

Foto:
Eesti kiireim naine Katrin Käärt tunneb rõõmu, et tal on 5-aastane tütar Karoli. Raigo Pajula

Viimased artiklid

Scroll to top