Paldiski lähedal asuval Põllkülal on ilus nimi. Aga mitte ainult – paljudele jäi see küla ka aastateks meelde. Sõjaajal ja pärast sõda asus seal filtervangilaager. Meeste seas, kes kaotasid sõja ja ootasid seal oma saatust, viibis ka minu isa, keda käisin lapsepõlves läbi okastraadi vaatamas.

Eri aegadel sattusid sellesse ´treeninglaagrisse¡ ka kaks tulevast kergejõustikutähte – Heino Lipp ja Mihhail Velsvebel.

Mihhaili emal õnnestus laagri peaarst toidumoonaga ´ära osta¡. Poeg ´kanti maha¡ kui mittekõlblik Eesti NSV ülesehitaja ning saadeti koju. Mõne aja pärast sai ´mittekõlblikust¡ N Liidu paremaid jooksjaid (1500 m, 2000 m, 5000 m). Oma rindeseiklustest ta siiski targu vaikis.

Kaks kõrget kompartei vippi andsid talle käenduse, osalemaks 1952. aasta Helsingi olümpiamängudel, kus Velsvebel võistles 1500 m distantsil (jõudis poolfinaali). Pärast said need parteilased noomituse... Hoolimata sellest tuli Velsvebel pärast olümpiat veel 1500 m N Liidu meistriks, olles samal aastal eelnevalt püstitanud ka totalitaarriigi rekordi 3.48,2.

Ent visa saarlase jalad ei pidanud meeletule treeninguisule vastu. Tulid traumad ja ta loobus jooksmisest. Samal ajal kerkis silmapiirile ka uus maailma jooksjate hirm, Balti mere punalaevastiku madrus Vladimir Kuts. Tallinnas elav Mihhail Velsvebel peab 9. novembril pere keskel 80 aasta juubelit. Soovime talle Eesti Päevalehe Spordilehe poolt tugevat ter- vist ja pikka iga!

Kaks erineva sportlasesaatusega meest, Mihhail Velsvebel ja Heino Lipp. Ühel õnnestus pääseda olümpiale, teisel mitte.

Lembit Peegel, Eesti Päevaleht Spordileht