Kord USA-s treenides läksime Daley Thompsoni ja Greg Richardsiga külla ühele nende tuttavale. Juristina töötav mees tegi ka ise sporti, tema köögikapil seisid reas toidulisandite karbid.

Küsisime, miks ta neid sööb. Kõik söövad, vastas ta ja lisas, et üks maailma tippkümnevõistleja, kes kogunud 8300 punkti, sööb ka.

Telerit vaadanud Daley pööras pead ja lausus: ´See pole mingi tipp!¡ Aga meie võõrustaja ei saanud temast aru. Daley sõnum tähendas: maailma tipptegija on oma ala kolme hulgas. Äärmisel juhul kaheksa parema hulgas, nagu näiteks meeste 100 m jooksus. Ülejäänud on tavalised sportlased.

Sageli räägime, et erandid murravad süsteemist sõltumata tippu. Aga miks? Sellepärast et ta nad võitlevad ühe eesmärgi nimel. Riik toetab palju keskmise taseme sportlasi ja investeerib spordihallide ehitamisse, viimases osas oleme endiste sotsialistlike riikide hulgas kindlasti esirinnas.

Kuid nüüd peaksime olukorda analüüsima, et me ei valiks soomlaste libedat teed. Nad on hakanud sportlasi liialt võrdsustama ja valitseb suhtumine, et sportlaseks olemine pole amet. Sportlase ametit saavad pidada hokimängijad, kes teavad, et peavad treenima ja käituma nagu profid. Samuti mõned jalgpallurid, kes mängivad välisklubides. Samas seisavad nii olümpia kolmas kui ka kahekümne kolmas kõrvuti – mõlemad saavad oma klubilt dressid ja tossud, nende toetamisel pole erilist vahet!

Inimloomusele meeldib mugavus. Miks ma peaksin näiteks 400 m jooksus kõvasti pingutama, kui saab väiksema vaevaga aja 48 sekundit, mis tagab koha koondises? Eestis on ka tekkinud rühm keskmise taseme sportlasi, kes saavad korralikult toetust, aga keda eriti ei innusta soov paremaks saada.

Näiteks meie kümnevõistluse edetabeli eesotsas pole tulemus, mida ootasid sportlased, treenerid ja publik. Mehed peavad oma keskmist taset tõstma. Tänavu jäi see endiseks, mis on halb.

Meenub, kuidas ma 1997. aasta sügisel §Sokeerisin Kadrioru staadionil treener Rein Sokku. Tegin 8534 punkti, kaks aastat varem püstitatud isiklikust rekordist 41 punkti vähem. Summa polnud paranenud. Leidsin: kui ma ei leia võimalust areneda, tuleb sportimine lõpetada.

Spordisüsteem toodab ainult sel juhul uusi tipptegijaid, kui sportlasi kannustab tulemusenälg. Kui süsteem suretab nälja välja, jääb ainult keskmine tase. Nad saavad toetust, sponsorauto ja käivad lõunamaal laagris – nad ei peagi võitlema. Nad on teise kategooria sportlased, aga neid koheldakse juba nagu tippe.

Võitluseta tippu ei saa

Näiteks Andrus Veerpalu asub spordiredeli kõrgeimal pulgal, aga Priit Narusk on mitu-mitu pulka allpool. Gerd Kanter on samuti üleval, aga Virgilijus Alekna, keda Gerd tänavu kordagi ei võitnud, on temast mitu astet kõrgemal. Märt Iisrael omakorda jääb Kanterist palju alla.

Sportlane peab ise aduma, kus ta asub. Tal tuleb võidelda, et jõuda kõrgemale, keegi ei tee midagi ette ja taha ära. Spordireeglid on karmid ja see on ainuke ellujäämise võimalus. Kõik muu on teise- ja kolmandajärguline.

EOK teenetemärkide jagamisel surusid mõned tugevad spordimehed mul tantsusaates esinemise eest kätt. Aga spordimehed peaksid tajuma, mis oli selle võistluse tase. On suur vahe, kas valmistuda olümpiaks või telesaateks. Peaksin mitmeid aastaid meeletult treenima, kui tahaksin jõuda tantsus tippu. Igal sportlasel tuleb olümpial piltlikult öeldes ületada latt ja kui ta selle maha ajab, peab ta veel neli aasta treenima, ennast kehaliselt ja vaimselt maksimaalselt kokku võtma. Kui ta ajab olümpial lati jälle maha, siis polegi ta tippsaavutuseks valmis.

Valime praegu aasta parimaid sportlasi. Publikult teenib punkte ka sumomaadleja Baruto. Aga kas ta ikka on oma alal juba kõva tegija? Usun, et tal on suur võimalus tõusta sumos tippu, aga praegu on keegi teine boss ja lisaks on veel mitu väiksemat bossi. Baruto on üks paljudest sumoproffidest.

Ilmselt saab ta ka ise aru, mitu tonni riisi peab ta läbi töötlema, enne kui bosside hulka saab. Eesti parimate sportlaste hulka ei saa teda veel liigitada.

Veerpalu teine olümpiakuld – pole küsimustki, kes on parim. Edasi läheb natuke keerulisemaks. MM-kulla said nii maadleja Heiki Nabi kui ka jahilaskur Andrei Ine§Sin. Emotsionaalselt tõuseb nende kõrvale Kanter, kel on ette näidata EM-hõbe, aga kes tegi maailmarekordilähedase kettaheitetulemuse.

Kahest maailmameistrist asetan Nabi kõrgemale, sest ta võitis kulla eestlastele suurte traditsioonidega alal, kus me polnud pool sajandit kulda saanud. Tema saavutus üllatas.

Seejärel konkureerivad mitteolümpiaala karate MM-kuld Marko Luhamaa ja maailma kolmas kettaheitja Aleksander Tammert. Nii et Barutol pole kuue hulka pääsemiseks mingit §Sanssi. Ka olümpial viienda koha saanud Jaak Mae ja kaheksandaks tulnud Anti Saarepuu on suusatamises kõrgemal kui tema sumos.

Minu meelest peaks spordiajakirjanikud andma kord aastas sportlaste valimisel karme ja täpseid hinnanguid. Jätma publiku ja iseenda emotsioonid kõrvale ning võrdlema meie paremaid maailma konkurentsis.

Erki Nool, Eesti Päevaleht Spordileht

Viimased artiklid

Scroll to top