Spordis on teada ja tuntud tõsiasi, et kui võidad, tahavad kõik olla sinu sõbrad. Kõik tahavad saada võitja õnnest ja aupaistest kuidagi puudutatud. Sportlasele tähendab eduni jõudmine aga higi, verd ja pisaraid.

Eesti spordis on olnud väga hea aasta. Kaldun arvama, et läks koguni nii hästi, et isegi mõni mitte eriti spordihuviline on salaja poetanud pisara. Ikka suurest rõõmust ja uhkustundest. Rääkimata nendest, kes kuuluvad nende 20 protsendi hulka Eesti elanikkonnast, kes alustavad ajalehtede lugemist spordilehekülgedelt.

Medaleid võideti igale maitsele, eri aladel ja enneolematult palju. Peaaegu iga kolmas päev aastast tõi Eesti sportlasele tiitlivõistluste medali! On olnud üllatuslikke kordaminekuid ja kohustuslikke medaleid, mis nii-öelda riputati sportlasele juba enne võistlust kaela. Tegelikult on just neid suure ootuse tõttu kõige raskem teenida.

Iga hooajaga suurenevad nõudmised ja väljakutsed, sportlane peab edu nimel olema valmis tegema kõik, mida vaja. See on medali teine külg, mida kõrvaltvaatajad ei näe. Ja millest ka eriti ei räägita.

Ilmselt isegi spordikauge inimene ei ela illusioonis, et medalivõitmisega kaasnevad mesinädalad kestavad igavesti. Kuigi tahaks, aga need ei kesta.

Ärgata jälle ellu Peagi saabub kalendriaasta vahetus – kokkuvõtete tegemiseks hea aeg. Vaatlejate sagedaseks jututeemaks pole nooremate medalivõitjate püüdlus jõuda kõige tähtsamate võitudeni. Pigem pakub kõneainet ikka nende saatus, kes on Eestile juba aastaid au ja kuulsust toonud.

Oleme selles mõttes rahuldatud, et nad kõik üritavad taas uusi tippe vallutada. Aga eks kõik tahaks teada, mis on see jõud, mis sunnib taas ja taas end kokku võtma ja kõige kõrgemat eesmärki jahtima.

Mida hooaeg edasi, seda hullumeelsem tundub hüpata jälle sellesse kõrgendatud intensiivsusega keskkonda – lõputud lennureisid ja ööd, kus uni ei taha hästi tulla. Kõike kaalub aga sportlase jaoks üle tunne, mis valdab kogu olekut hooaja avavile või avastardipaugu kõlades. Justkui pärast pikka aega oleks kõik jälle õige.

Uueks hooajaks valmistumine on nagu väike elluärkamine. Sportlased on enesele sügavamalt aru andmata tugevad taassündi uskujad. Spordis võrdub suremisega näiteks hooaja lõpp, aga surra võib ka distantsi või mängu kestel, et mingil momendil taas ellu ärgata.

Ka kaotus on surm, ent sellestki saab ellu ärgata. Need elustumised on tihtipeale väga emotsionaalsed. Tavaelus sureme lihtsalt igal õhtul ja hommikul ärkame tavaliselt ellu. Aga emotsionaalseid elluärkamisi on tavaelus kordi vähem kui spordis.

See seletab, miks sportlased ikka ja jälle hooaja lõppedes arvavad, et enam ei taha, ei jaksa või pole motivatsiooni. Aga niipea kui koidab uus hooaeg, on nad taas platsis ja tegutsevad taas armsaks saanud alal, mida pidasid juba möödanikuks.

Taasärkamise juurde käib ka uus lootus kuulda võidujoovastuses fänne, kes armastavad sporti osaliselt samal põhjusel.

Sportlased tahavad kuulda fänne ja fännid tahavad kisada. Et aga lõpuni asjalikuks jääda – ootame taas medaleid.

Rauno Pehka, Eesti Päevaleht Spordileht

Viimased artiklid

Scroll to top