Spordilehe toimetus võrdles lõppeva ülieduka spordiaasta magusaid võite, dramaatilisi seiku ja sümpaatseid isikuid. Kuid üdini hea ei saa ju ka olla, vähemalt mõnegi toreda poisi sõna või tegu vääris laitust. Valitud tegijaid ja sündmusi pole pandud tähtsusjärjekorda, aga alustagem kõige emotsionaalsemast – Torino olümpiamängudest.

Ananassi võidusöömine alpilumel

Itaalia Alpi-ahelike vahelises orus Pragelatos korjasid murdmaasuusatajad üksteise võidu ´ananassilõike¡. Kui Kristina *migun esimest lõiku mesimagusa näoga näksis, kasvas tema isu teise järele topelttugevaks. Ta selgitas kavalalt: esimest jagab koos kaasmaalaste ja abilistega, teist ihkab aga täiesti endale.

Andrus Veerpalu ei pidanud suusaboksi-naabri isuäratavat pidusöömingut kaua pealt vaatama. Juba järgmisel päeval ronis temagi ananassilõiguga pjedestaali kõrgeimale astmele ja hammustas võiduraha.

Eesti tõusis aga korraks isegi lõunamaa viljaga sarnanenud kolme olümpiakullaga kõige edukamaks suusamaaks, kuni meie esivanemate sajanditetagused isandad rootslased möödusid.

Kanter enam Tammertist ei erutu

Kettaheite maailmarekordile lähedale jõudnud Gerd Kanter ei puhka loorberitel – ta tahab lõpuks Leedu vägilasest Virgilijus Aleknast tiitlivõistlustel jagu saada. Sest odaäss Andrus Värnik korrutab ju nagu jutlusepidaja kantslist: hõbe on kõigest hõbe, kuld on kuld. Aga erinevalt Värniku odakaarest läks Kanteri kettakaar jälle pikemaks ja juba teab ta ka oma võimete piiri – 77 meetrit.

Kuigi Kanter, hästikasvatatud ja meediaspetsilt Raul Rebaselt koolitust saanud mees, ei kuuluta kuskil, et pronks on kõigest pronks, ei eruta kodune rivaal Aleksander Tammert teda enam eriti. Kanter on alistanud Tammerti 25 korda järjest ja nooremal mehel pole mahti üle õla kiigata, millega olümpiapronks jändab.

Mõistagi ei maksa Tammerti kuuldes Kanteri tugevusest kõvasti rääkida. Kevadel ideaalilähedastes tuuleoludes esmakordselt 70 meetri piiri ületanud Eesti eksrekordimees peab suureks üksnes Aleknat.

Rammu nagu puujuurijal või kivikangutajal

Sousti ja kartuliga ei kasvata raskejõustiklasi enam ammu. Aga tuntud retsept – tugev maatöö – annab endistviisi suurepäraseid tulemusi.

Eesti kreeka-rooma maadluse poole sajandi järel kullasärale poleerinud Heiki Nabi kõlbab parimaks näiteks: hiidlase konti ei murra ükski talutöö. Karateka Marko Luhamaa lõi kaitseväelase visadusega lõpuks pikali eelkõige iseenda, ja see viis temagi MM-kullapoodiumile.

Kaido Höövelson, Jaapanis Baruto nime all kuulsaks saanu, õpib sealset iidset kunsti ja lükkab areenilt välja üha kogukamaid sumomaadlejaid. Laekvere valla esisportlane on tõusva päikese maal juba pooleldi sünnimaa diplomaat, võib-olla kuulsam kui kodumaal. Veidral moel said sumoreeglid paljudele huvilistele kiiresti omasemaks kui moderniseeritud maadluse reeglid.

Näitlejakutsumusega Martin Padar näib küll rohkem linnavurle moodi, ent talutöö risti ja viletsust tunneb temagi. Vana hea Lurichi ja Abergi vaim…

Küll on kanged naised!

Kenade neidude poolest tuntud Eestis ei jahi kõik nooremad eevatütred sugugi rikast printsi, ei võbele lavalaudadel ega lõbusta Briti poissmehi.

Paljud neist naudivad staadionil ja palliplatsil pingutamist, kuigi seal tuleb edu märksa visamalt. Epeemeister Irina Embrich võttis teel MM-ile pisitütregi treeningusaali kaasa, ja hõbemedali võitmises on ka väikesel Ma‰al oma osa.

Tennisepiigad Kaia Kanepi ja Maret Ani on enim reisivate Eesti sportlastena teinud tänavu lennukil neli tiiru ümber maakera. Palli lõi aasta esimesel poolel teravamalt Ani, teisel poolel jälle Kanepi, kes sihib juba mõttes maailma edetabeli liidrikohta.

Auahne hooga kerkis suvel orbiidile Ksenija Balta, kes viis Eesti 100 m, 200 m jooksu ning kaugushüpperekordi maailmaklassi. Ometi tahab nääpsuke, kuid kange neiu ka kuuli ja oda taltsutada, sest kümnevõistlejate eeskuju nakkab.

Raha alati vähe, aga tahet küllaga

Markko Märtinist tühjaks jäänud trooni üritab mootori jõul siin- ja sealpool ookeane hõivata mitu-setu külmaverelist meest.

Esirinnas gaasitab Urmo Aava, kes tõmbab juba proovisõitudel ülikiire WRC-autoga kurve sirgeks. Nooruke Jaan Mölder, kelle hulljulgust taltsutab teed juhatav vapper Saksa piiga, sai Walesi rallit võites hamba verele.

Krossiradu nagu oma viit sõrme tundvat Tanel Leokit Märtini regaalid ei huvita, tema ihkab kõrvale tõmbunud Belgia ässa Stefan Evertsi kohta masinaklassi MX1 parnassil. Taneli onupoeg Aigar pole kehvem vend, endastmõistetavusega hõivas ta samas sarjas koha. USA olelusvõitluses saadud vigastusi ravivat Juss Laansood ei löönud valu verest – ta kipub juba rattasadulasse.

Vormeliðaakalite seas ihkab pääseda kiiremale autole Marko Asmer Jaapanis ja self-made-man Tõnis Kasemets USA-s. Kõigil mootoripõristajatel jääb alati raha väheseks, aga tahtmist ajab üle ääre.

Kuldaväärt plakatikummardajad

Tegelikult ei olnudki Eesti poistel ja tüdrukutel Hiinamaal juunioride kergejõustiku maailmameistrivõistlustel suurt rohkemat vaja teha, kui küsida hotellist paar vana voodilina ja maalida sinna suurte tähtedega: ´Kaire Leibak, the best¡ ja ´Margus Hunt – winner!¡

Orjaveri pole eestlase soontest veel kuhugi kadunud ja käsk – pealegi veel kirjalik! – on endiselt püha. Leidus ka neid, kes tõrkusid plakatisoovitusi täitmast, kuid Margus Hunt, Kaire Leibak ja Marek Niit tõid meistritiitli käsukorras koju. Hunt koguni kahel korral, kuna teadis ju, et sõbrad Karksi-Nuias valmistavad tema vastuvõtuks suurt silti ´Myrka vs World 2:0¡.

Hiinlastest said eestlaste tulised fännid ja 2008. aasta Pekingi olümpiale võib Mart Siimann ja Ko muretu südamega lähetada suure koondise. Riisi ja konni jätkub kõigile.

Pallimänguklubide ärkamisaeg

Oi kui kaua on tulnud oodata Eesti pallimänguklubide edu rahvusvahelisel areenil! Küll nappis raha, küll kadusid paremad mängijad võõrsile.

Saabus kauaoodatud ärkamisaeg. Kuigi multimiljonär  Viktor Levada omanduses, polnud ju Eesti meistril Tallinna Levadial Inglise hiiu Newcastle Unitedi rahakotile midagi vastu panna. Ka mängijate valikut vaadates ei tohtinuks Levadial kuidagi võimalik olla Euroopa keskpäraste jalgpalliklubidega rinda pista.

Ometi ületasid peatreener Tarmo Rüütli hoolealused ühe takistuse (loe: vastase) teise järel ja rühkisid UEFA karikasarja avaringi, kus avaldati väärikat vastupanu isegi  Newcastleÿile. Milliste tunnetega jälgis küll vihatud vaenlas(t)e eduteed seni koduse vutijumala staatust nautinud FC Flora looja Aivar Pohlak?

Laineid lõi isegi väike käsipalliklubi. Eurosarjas 16 tugevama hulka marssinud Serviti käsipallurid panid unisevõitu Põlva pimedatel sügisõhtutel kihama nagu mõne Hispaania kuurortlinna. Kole küll, kui korvpalliklubid jäävadki soss-seppadeks, kelle suured plaanid kukuvad kokku nagu õhulossid.

Loogem jalg- ja korvpalli ühendmeeskond!

On juba villand: nii Eesti jalg- kui ka korvpallimeeskond peavad Euroopas pidevalt kaotusi taluma! Näidake mõnda ausat kodanikku, keda ei pannud vutimeeste kolm nulliga lüüasaamist EM-valikmängudes ja korvisatsi läbikukkumine EM-valikturniiril ahastama! Isegi paadunud fännidki kippusid mõne mängu ajal tukastama – mis sellest, et rohke kange kraami abil.

Spordileht teeb revolutsioonilise ettepaneku: rahvusvahelisel areenil tuleks välja panna kahe popi ala ühendrahvusmeeskond, kuhu pääseksid tõesti vaid Maarjamaa parematest paremad pojad. Treeneritepaar Jelle Goes – Tiit Sokk mõjuks ju aukartustäratavalt mis tahes vastasele.

Seni vajab aga veel nuputamist, millisel alal võiks ühendatud jõududega esindus kaasa lüüa ja võite noppima hakata. Veepall, mis andnud küll meile olümpiavõitja, paraku rahvast ei liidaks...

Riidlejad ja patukotid

Aasta suurriidlejate edetabeli eesotsas troonib Andrus Värnik, kes pikendas enda kohta viletsaid odakaari sapiste sõnade lennutamisega. Nali naljaks, aga kõik said ju selgelt aru, kui ta nimetas Euroopa meistrit Andreas Thorkildseni mökuks ja kettaheitjal Gerd Kanteril soovitas raha küsimise asemel kodus võileibu teha. Ainsa isikliku rekordi püstitas mullune maailmameister autoroolis – 163 kilomeetrit tunnis.

Värnikust jäi veidi maha teine sõnasepp, lastekirjanikust vutijuht Aivar Pohlak, kes süüdistas Levadia peatreenerit Tarmo Rüütlit kokkuleppemängudes, mis olevat leidnud aset kunagi ammu aega tagasi.

Suurima patukoti nimetusest ei pääse tõstja Andrus Utsar, kelle juba mullu tehtud poisikeselikult rumal temp tuli tänavu päevavalgele – positiivne dopinguproov. Täismeestel tuleb dopingureegleid ikka tunda!

Vemmeldav veri ajas väravaküti Tarmo Neemelo enne Eesti koondisega Peterburi EM-valikmängule sõitmist ööklubisse energiat välja elama (mine tea, võib-olla noor mees oletas, et nii sai hoopis energiat hankida). Salasilm jälgis ööelu – Goes sai Neemelo teost  teada ja saatis ründaja kiirkäigul koju tagasi.

Jaan Jürine, Andrus Nilk, Märt Roosna, Veiko Visnapuu, Eesti Päevaleht Spordileht

Viimased artiklid

Scroll to top