EM-võistluste debütant Ksenija Balta tahab Göteborgis oma parimat 100 meetri ja kaugushüppe tulemust ületada, kuid on valmis taluma ka tagasilööke.

•• Kuidas sa spordi juurde sattusid?

Vanemate õhutusel hakkasin viiendas klassis Ester Legonkovi käe all tõsisemalt harjutama. Seni olin sportinud koolivõistlustel. Pere on mul üsna sportlik, ema tegeles noorpõlves võrkpalli ja ujumisega, isa töötas miilitsana ja see eeldas head füüsilist vormi. Vanem vend Andrei on ka spordihuviline. Vanemad suunasid mind õigele teele, sest väga huvitav on ka lihtsalt sõpradega väljas ringi hulkuda ja niisama passida.

•• Kas sinu väga hea eesti keele oskus pärineb kodust?

Vene keel on mulle siiski kuidagi lähedasem. Kodus on meil keeled segamini nagu puder ja kapsad. Isa ainsana ei räägi eesti keelt, aga aru saab. Eesti keelt oskan tänu sellele, et aasta käisin eesti lasteaias ja kõik koolid on olnud eestikeelsed. Neli klassi Turbas, seejärel Nissi põhikoolis. Pärast põhikooli lõppu asusin õppima Audentesesse.

•• Kas sul on plaan ka edasi õppida?

Tahaks õppida tantsujuhtimist, aga see ilmselt  lükkub kuhugi tulevikku. Tants on mu hobi olnud juba pikemat aega. Meelsasti olen käinud diskodel ja ööklubides tantsimas.

•• Kui meeldib tants, siis missugune peab olema muusika?

Kuulan kõike, aga stiilidest meeldivad hip-hop, r&b. Eesti puntidest meeldib Terminaator. Välismaalt on lemmikute seas Black Eyed Peas. Vene bänd Bande ka.

•• Kas sa oled pikalt tantsija, kes on peol võiduka lõpuni – nii et sulged enda järel viimase lahkujana ukse?

Oleneb peost ja seltskonnast, on tulnud ette, et on olnud huvitav, ja siis olen lahkunud ka varavalges. Aga viimastel aegadel on seda harvemini ette tulnud. Mõned aastad tagasi sai päris palju pidudel käidud, olin siis vigastatud ja meil olid ka teised treenerid.

Kui Andrei (Nazarov) ja Remigija (Nazaroviene) tulid, siis suhtumine muutus. Nad tulid minu jaoks juhuslikult, ja see oli parim, mis minuga juhtuda sai.

•• Kuidas sa oma treenereid iseloomustaksid?

Andrei ja Remigija on kannatlikud. Neil on kõik omadused, mis treeneril peavad olema.

•• Korvpallitreenerid karjuvad tihti, kas nemad ka häält tõstavad?

Seda juhtub harva, aga kui juhtub, siis see mõjub hästi. Kui seda tihti juhtuks, oleks see nagu taustamuusika.

•• Mille peale nad siis häält tõstavad?

Kui ma ei saa näiteks mingist elementaarsest tehnilisest nüansist aru, teen kogu aeg ühte ja sama viga, et oleks aeg juba…

•• Kõik tahavad juba koju minna – võiksid juba selgeks saada?

Jah, kui umbes aasta juba oleme seda harjutanud…

•• Nojah, siis on kaua küll…

Jah, see võtab kõigil närvid läbi.

•• Sinu lemmikalad seitsmevõistluses? Las ma arvan – sprint, kaugushüpe…

Jah …

•• …kuulitõuge ei ole, odavise ei ole ka eriti, 800 m?

No see pole lemmik… ebameeldiv distants, mis tuleb läbi joosta.

Kõrgushüpe on keeruline, tükk aega ei osanud lennata, aga nüüd hakkab veidi juba selgeks saama ja olen seda rohkem nautima hakanud.

•• Kas treeninguaeg on alade vahel võrdselt jaotatud?

Neid alasid, mis hästi välja tulevad, hoiad ja arendad. Kuulitõukele ja odaviskele peaks rohkem tähelepanu pöörama. Tõkkejooksule sai rohkem tähelepanu pööratud ja tuli ka nähtav progress. Arvan, et kuul ja oda nõuavad veel aega ja küpsemist.

•• Maailmatipule oled lähedal, kas sul on ka oma massöör ja toitumisspetsialist?

Veel ei ole, selleks läheb vaja ikkagi tiitlivõistluste medalit ja stabiilseid tulemusi.

•• Kas usud, et medal tuleb?

Unistan sellest ja arvan, et paari aasta pärast on see täiesti reaalne. Eks mul on selline eesmärk küll.

•• On sul mingid rituaalid, mida sa kindlasti enne võistlust teed?

Mul on nii, et kui eelmine võistlus läks hästi, jätan meelde, kuidas välja nägin, ja teen kõik samamoodi…

•• Silmad täpselt samamoodi värvitud?

Jah, küüned täpselt samasugused, sama juuksepael, kõik on sama…

•• Ja teed digiaparaadiga pilti või vaatad ennast pärast võistlust korralikult peeglist?

Ei, mul jääb kõik hästi meelde…

•• Mida sa peale tantsimise veel vabal ajal teed?

Mul on väga vähe vaba aega. Telekast meeldib vaadata filme: ´Totaalse muutumise – kodueri¡ ja ´Pimp my rideÿi¡. Aga põhiliselt veedan aega oma perega. Nemad on mu kõige suuremad fännid. Nad armastavad mind ka siis, kui mul ei lähe kõige paremini.

•• Kas nad käivad võistlustel kaasa elamas?

Jah, ema-isa ja vend, mõnikord vanaema ka, aga ta saab peaaegu iga kord südamerabanduse, nii emotsionaalselt elab kaasa. Nad kindlasti muretsevad rohkem kui mina. Ega nad alati mind haletse, isa on konkreetne, ütleb, et pole hullu, ja utsitab edasi pingutama.

•• Kellena sa end ette kujutad, kui poleks saanud kergejõustiklaseks?

Oleks vast saanud tantsijaks, või minust polekski kedagi eriti saanud. Lapsepõlves tahtsin koolis käies saada õpetajaks, poes käies jälle poemüüjaks, nagu lapsed ikka.

•• Mida sa Göteborgist ootad?

Annan endast kindlasti parima, aga olen valmis ka tagasilööke taluma, sest kõik ei ole läinud päris plaanipäraselt – pean silmas tervist.

Rauno Pehka, Eesti Päevaleht Spordileht