Urvastest pärit legendaarne spordimees Harry Neem oli juba kodust kaugemalgi kuulsust kogunud, kui sõjavanker veeres Võrumaale. Urvaste oli toona tugev spordikants, üks Lõuna-Eesti suusakeskusi.

1938. aastal tulid Urvaste vallakooli õpetajateks Herbert ja Erna Abel, kes viisid paari aastaga kooli Eesti paremate hulka.

´Nad treenisid noori, mina tegin koolis suuski ja suusasidemeid,¡ rääkis Neem oma sünnikoha kuulsusrikkast minevikust.

Sõjapäevil sportimiseks suuri võimalusi polnud ja poisikesena maakonna jooksukrossimeistriks tulnud Neem töötas raudteel. See andis võimaluse rindelt pääseda. Saatus pakkus talle aga just siis tutvust mehega, kellest maanurga spordipoiss vaevalt julges unistadagi – 800 m jooksu maailmarekordimehe Rudolf Harbigiga.

´1943. aasta suvel saadeti Harbig koos ühe austerlase ja sakslasega Urvastesse järelravile, sest mehed olid saanud rindel kas haavata või põrutada,¡ meenutas Neem.

Neem ei teadnud esiti, kes on ravile toodud Wehrmachti sõdurid ja mida nad teevad. Ta meenutas, et tegi Urvaste koolilastega sporti ja võõrad jälgisid neid uudishimulikult. ´Kord astus sakslane minu juurde ja ütles, et tema nimi on Rudolf Harbig,¡ lausus Neem. ´Muidugi olin temast kuulnud, tema kohta Eesti ajal ka midagi lugenud! See oli tõeline üllatus, et selline mees on Urvastes.¡

Sakslane küsis kohaliku spordi kohta, ja olles kuulnud, et lapsi treeniv Harry on olnud ka ise tugev sportlane, tõi lagedale ühe oma kaasas olnud treeningupäevikutest.

Neeme sõnul olnud tegu paksu kaustikuga, mille leheküljed olid tihedalt treeninguid ja tulemusi täis kirjutatud. Rindel põrutada saanud Harbigil olid tookord põlved haiged.

´Teda vaevas reuma. Ta ütles, et tõbi tuli rindel külmetamisest, kuid selle võisid põhjustada ka suuremahulised treeningud. Keegi teine ei treeninud sõja eel nii suure koormusega kui Harbig. Kuidas ta muidu saanuks joosta maailmarekordi!¡

Treeningupäeviku eest, mille Neeme Harbigilt sai, otsustas ta sakslast aidata. Ta kutsus rekordimehe kodutalu sauna ja ema tegi külalisele tervisevanne. ´Meil oli kodus 200-liitrine tammevaat, kus ema tegi sipelgavanni,¡ rääkis Neem. ´Ta lisas sinna veel toomeõisi ja kadakajuuri, sedasi ravisime teda kaks nädalat järjest. Harbigi põlved said terveks, vähemalt ta ei longanud enam.¡

Läks surmale vastu

Neem keelitanud küll Harbigit koos oma vennaga, et ärgu ta rindele tagasi mingu. Olgu Eestis või vaadaku Soome poole. Aga ei, 800 meetris 1.46,6-ga tolle aja kohta erakordselt võimsat maailmarekordit omanud Harbig ei näinud võimalust põgeneda. Neeme sõnul rääkinud Harbig, et Saksamaal kiusatud teda fa‰ismivastase meelsuse tõttu taga ja sellepärast saadeti rindele. Teistmoodi ei julgenud Hitler kuulsa sporditähega arveid klaarida.

Harbig näitas Neemele oma naise ja laste pilte ning ütles: ´Mul pole teist teed, kui rindele tagasi minna. Kui ma ei lähe, karistatakse minu naist ja lapsi.¡ ´Nii ta läks, jättes treeningupäeviku mulle ning lausus veel õpetussõnu, kuidas harjutada,¡ rääkis Neem, kelle sõnul jätnud spordikuulsus soliidse ja targa mehe mulje.
Harbig saadeti tagasi idarindele ja ta langes juba pool aastat hiljem lahingus Kiievi lähedal. Tema treeningupäevikust ammutas Neem tarkust ja jõudu. Alustades 32-aastaselt võistluskäimisega, tuli ta sel alal kaheksakordseks Eesti meistriks ja parandas rekordeid. Harbigi päevikust said treeninguteks tarkust ka Eesti parimaks keskmaajooksjaks tõusnud Erich Veetõusme ja teised sõjajärgsed jooksutähed.
Aga päevik kadus samamoodi, nagu langes selle omanik sõjakeerises. ´Unustasin treeningulaagris Käärikul päeviku koridorilauale. Pärast tulin otsima, kuid läinud see oligi,¡ tunnistas Neem.

Tiit Lääne, Eesti Päevaleht