Kõik, kes on kunagi tegelenud sellise keeruka viguriga nagu kõrgushüpe, teavad, et rekordkõrgused on rasked eelkõige psühholoogiliselt, mitte niivõrd füüsiliselt. Ehk nagu ameeriklane Dwight Stones, kahekordne olümpiamedalist, on öelnud: enne kui sina üle lati saad, peab sealt üle saama sinu vaim!

Aga kõrgust pole ka mingit mõtet hüpata, kui pole tahtmist kõrgemale hüpata. Ja selleks, et kõrgemale hüpata, tuleb latt sinna kõrgele seada. Just seda nüüd vastvalitud kergejõustikuliidu president ja juhatus kahtlemata ka teevad.

Olukord on paljutõotav. Olla maailma kergejõustikus riigina esikümne piirimail – see on müstiliselt tugev seis. Kergejõustikuliidu vast kõige meeldivam ülesanne on tagada, et algaval suvel Göteborgis EM-il saak suureneb. Vähem kui kahe medaliga sealt tagasi tulemine oleks pettumus küll. Erinevalt paari aasta taguse seisuga on olukord tippude ette- valmistuse rahastamises täna nagu öö ja päev: raha makstakse välja ning läbi alaliidu liikuvad summad ei annaks häbeneda ka peaministri palgana. Lisaks veel isiklikud sponsorid.

Lisaks tippude ja lastespordi rahastamisele on liidul kulud: võistluste korraldamine, sõidud jms. Aga siingi ei ole midagi dramaatilist: võlg on, kuid see on püsinud sellest ajast, kui president Erich Teigamägi ise eelmisel korral juhatuses oli, umbes samana. Küllap ta teab mure suurust hästi, vastasel juhul poleks ju häda endale kaela võtnud.

Aga suurim erinevus on selles, et kui Sven Mikser presidendiks asudes sai kaasa võla ja 250 000 krooni eest sponsorlepinguid, saab Teigamägi allkirjastatud lepinguid kaasa 3,5 miljoni krooni eest. Ole ainult mees ja tee!

Teigamägi sai presidendi mandaadi mitte kui mõjukas spordimees, vaid kui asjalik mänedzer. Ja et klubid sellise valiku tegid, on hea. Liidu võlg ei ole suurem kui üks korralik sponsorleping. Mina olen suhteliselt kindel, et aasta lõpuks on see ära klaaritud. Lepingutega, mitte raamatupidamislikult.

Loe edasi Eesti Päevalehest

Eesti Päevaleht Spordileht

Viimased artiklid

Scroll to top