91-aastaselt lahkunud Aleksander Tðikin treenis noorsportlasi kuni surmani.

Lõppev aasta on toonud Eesti kergejõustikuperele võrdselt nii rõõmu kui ka kurbust. Vähe võib ette näidata hooaegu, mis maailmatasemel saavutatu poolest edukamad. Samal ajal on järgemööda siit ilmast lahkunud mitmed unustamatud ja armastatud spordilegendid – Heino Lipp, Heino Heinaste, Mart Paama. Hiljuti jätsime hüvasti esimese Euroopa kuulitõukemeistri Arnold Viidinguga, nädalapäevad hiljem Aleksander Tammert seenioriga. Eile öösel lõppes Eesti teenekaima kergejõustikutreeneri Aleksander Tðikini maine teekond.

Aleksander Tðikin (sõpradele Tðika) on oma pika ja värvika karjääri jooksul saavutanud enam kui ükski teine treener Eesti kergejõustiku ajaloos – tema õpilane, kahekordne olümpiavõitja Vladimir Kuts valiti 1956. aastal parimaks sportlaseks maailmas. Paljud tema kasvandikud on kuulunud Eesti koondisesse ja saavutanud rahvusvahelistel võistlustel kõrgeid tulemusi. Oma kõrge ea kohta supervormis Tðikin tegutses lemmiktööga viimse hetkeni, treenides veel üleeile noorsportlasi. Käesoleval sügisel alustas ta tööd 50 noorega.

´Tahan tööd teha ja olla noorte hulgas, mitte pensioni oodata ja magada,¡ ütles väsimatu treener mullu oma 90. juubelil. ´Minu suurim piinapäev on laupäev või pühapäev, kui vahel kodus olen. Trambin edasi-tagasi, võin ainult naisega riidu minna,¡ rääkis Tðikin. ´Aga siin (staadionil) on rõõm olla koos noortega. Ajan nendega juttu, küsin õppeedukuse kohta ja uurin tervislikku seisundit.¡

Tõnu Lepik, spordiinstruktor

•• Tðikin oli imetlusväärne inimene ja tohutult oma tööle pühendunud –  60 aastat sõitis ta iga päev bussiga Pääskülast kesklinna staadionile ja tagasi.

Olin juba noorena spordifanatt – jooksin, hüppasin, mängisin palli. Kunagisel Komsomoli (nüüd Kalevi) staadionil tegutsedes jäin Tðikale silma ja ta kutsus mind trenni. Tðika juures oli suureks plussiks kindlustunne, et sul on alati keegi, kes sind aitab. Tema oli minu suunaja ja õpetaja – veenis mind ülikooli astuma. Seejuures aitas ta ühtmoodi kõiki. Tðika tabas hästi tehnikanüansse, kui läksin liidu koondisesse. Ega mind seal enam suurt parandatud. Samas võis anda nõu äärmiselt lihtsalt: ´Hüppa kõrgemale!¡ oli üks kuulus soovitus. Kuigi meie trennis käis palju eri alade tegijaid, tundsime end koos justkui võistkonnana. Hüppasin kümme aastat üle kaheksa meetri – ja seda tänu Tðikinile.

Vello Lumi, Lasnamäe spordihalli direktor

•• Olime kõik sõjajärgsed poisid ja mitmed kasvasid üles isadeta – väga paljudele poistele oli ta isa eest. Poistel tekib ikka vahel nõrkus- või laiskushetk ja nad puuduvad trennist ning pärast võib-olla ei julge enam näole anda. Tema ei teinud sellest kunagi suurt numbrit, otsis nad üles, rääkis mõne sõna juttu ja ütles: ´Tule homme trenni.¡ Ei mingit ülekuulamist ega puudumispõhjuste uurimist. Ta oli kõigi alade treener ja õppis neid alasid õpilaste kaudu paremini tundma. Hulk aega kasutas ta ´flopi¡ nime asemel ´flokki¡– ta ei teadnudki, et seal on ´k¡ asemel ´p¡. Samas õpetas ta seda õigesti. Mõned korrad nägi, sai aru, mida peab tegema ja andis kohe nõu. Tema käest ei kuulnud kunagi midagi negatiivset. Eks ta vahel kritiseeris ka, aga mitte kunagi pahatahtlikult. Raske on kokku lugeda kõiki neid poisse, kelle ta Vene sõjaväest ära päästis. Ja kes ei pääsenud, see suunati vähemalt spordiroodu. Tðika ei tundnud ülemuste ees aukartust, suheldes kõigiga nagu vanade tuttavatega. 

Tõnu Kaukis, kümnevõistlejate treener

•• Sattusin Tðika juurde ajalehekuulutuse peale. Lehes oli suurelt kirjutatud, et NSV Liidu teeneline treener võtab treeningurühma uusi õpilasi. Läksime kogu klassiga kohale. Tðika ei karjunud iialgi oma õpilaste peale. Ta võis olla sisemiselt kuri või pettunud, aga ei näidanud seda mitte kunagi välja. Alati naeratas. Parim nõuanne, mille ära õppisin – alati tuleb minna õigeks ajaks kohale.

Andres Vakra, kergejõustikutreener

•• Kui Tðikinit polnuks, poleks minust sportlast saanud – kõik peale tema arvasid, et ma ei kõlba ühelegi alale. Ta oli tulvil optimismi – kui ka midagi halvasti läks, ütles, et oleme paar päeva metsas peidus ja kõik saab korda. Ükskõik, millised probleemid ka polnud, oma poisse hoidis ta alati.

Mihkel Mardna, spordiarst

•• Isegi praegu oli Tðikin oma ellusuhtumise ja tervete eluviisidega paljudele eeskujuks. Käisime viimasel ajal tihti läbi. Ta oli oma kõrgele eale vaatamata väga heas füüsilises vormis, mistõttu tuli selline uudis mulle äärmiselt ootamatuna. Paljudki Tðikini trenni juhtumid on aegade jooksul legendaarseks saanud. Näiteks hüppasid poisid kunagi kõrgust ja iga kord, kui alumiiniumlatt alla kukkus, tegi see hirmsat kolinat. Tuldigi viimaks treenerilt fiiberlatti nuruma. ´Milleks teile seda vaja?¡ küsis Tðika. ´Hüpake üle ja latt ei kolise.¡ Kõiki oma õpilasi nimetas ta ´margimeesteks¡ – tema 90. juubeliks tegime selleks puhuks spetsiaalsed särgid, kus kõigi margimeeste nimed peal.

Tðika kuulsaimad õpilased:

•• Vladimir Kuts, 10 000 m jooksus olümpiavõitja 1956.
••Tõnu Kaukis, Eesti kümnevõistluse eksrekordimees.
••Ants Savest, kuulitõukaja, rekord 19.94.
••Vello Lumi, kõrgushüppaja, rekord 2.23.
••Mart Vilt, Eesti vanima kergejõustikurekordi, 1500 m jooksu tippmargi 3.39,0 valdaja.
••Tõnu Lepik, kaugushüppe Eesti eksrekordiomanik, Mexico OM-i 5.
••Raivo Mägi, Eesti 800 m jooksu eksrekordimees, isiklik rekord 1.46,19.
•• Mati Uusmaa, 3000 m takistusjooksus isiklik rekord 8.31,19.
••Rainer Nõlvak, jooksis 3000 m takistusi ajaga 9.00.
••Jaan Rannap, hüppas 15.00 kolmikut, tuntud kirjanik.

Lauri Birkan, Eesti Päevaleht