Möödunud nädalavahetusel istusin Tallinna spordihallis ja jälgisin Erki Noole korraldatud seitsmevõistlust. Ei saa öelda, et oleksin nähtust vaimustunud – aastate jooksul on samal võistlusel olnud palju põnevamaid ja kõrgetasemelisemaid heitlusi.

Seekord polnud stardis kõlavate nimedega staare ning isegi tugevamad eestlased jäid kõrvale. Pealegi ei küündinud võitja tulemus üle kvaliteedimärki tähistava 6000 punkti piiri. Esmapilgul tundus pilt hallikas.

Kuid ma ei taha nõustuda mõne kolleegi ja spordisõbra arvamusega, et üritus on hääbumas või juba surmale määratud.

Arvan, et tänavu oli tegemist lihtsalt halbade asjaolude kokkulangemisega. Kes oleks osanud ennustada, et olümpiavõitja tðehh Roman Ðebrle saab treeningul oda õlga ja peab ravimisele keskenduma, et venelasele Aleksandr Pogorelovile tehakse kohustuseks osaleda hoopis riigi meistrivõistlustel ning et meie kodused tipud ennast enne võistlust vigastavad või haigestuvad.

Kui need juhuse tõttu eemale jäänud mehed oleksid osalenud, kas siis oleks samuti väidetud, et see on surmakrampides vappuv üritus? Julgen kahelda.

Samuti ei usu ma, et kümme aastat tähendaks ühele võistlusele raugaiga. Seda isegi publikule raskestijälgitava mitmevõistluse puhul. Pigem on tegemist traditsiooniga, millel on teatav kultuuriline väärtus – koduse kergejõustikutalve firmamärgiga.

Järelikult pole traditsiooni jätkumine pelgalt Noole eralõbu. Kuigi alaliidu esindajad on toonitanud, et nad ei saa kohustada sportlasi kommertsvõistlusel osalema, peaks leiduma hoovastik, mis muudaks selle «rangelt soovituslikuks». Usun, et kergejõustikuliit on ürituse jätkumisest huvitatud.

Nool on ärimees ning vaevalt ta väikseimagi omakasuta seda võistlust veaks. Hea tahte väljendamiseks on see lõbu liialt kallis ning kindlasti pole sponsorraha lunimine meeldivaim tegevus. Eeldades mõningast omakasu, usun, et ka Nool on jätkamisest huvitatud.

Tegelikult on veel üks ürituse jätkumist soodustav mõte. Mõneti oli tippudevaene jõuproov isegi kasulik. Eesti mitmevõistluse noorem põlvkond, kes tavaliselt pusib tagumiste kohtade eest, pääses seekord pildile. Madis Kallas oli eneselegi harjumatult Eesti esinumber, Mikk-Mihkel Arro ja Tarmo Riitmuru võitlesid kohtade eest esikuuiku lõpus.

Ässade puudumise tõttu pääsesid need mehed nüüd korduvalt telepilti ning huvilised nägid, et Eesti mitmevõistlus pole väljasuremisohus. Nagu ka Noole korraldatav võistlus.

Postimees

Decathlon2000.ee