Alates esimesest ametliku kümnevõistluse maailmarekordi omanikust Aleksander Klumberg-Kolmperest on see ala meile õnne toonud. Meenutagem Klumbergi karjääri: suhteliselt lühikesena (172 cm) ja kergena (74 kg) oli ta võimekas paljudel aladel. Ta püstitas Eesti ja Venemaa rekordeid kolmikhüppes ja mitteamatlikult ka odaviskes, oli Tsaari-Venemaa meister ja 1915. aastal võitis hõbeda ka kaugushüppes.

1920. aasta Antverpeni olümpial sai ta odaviskes viienda ja viievõistluses kaheksanda koha. 1924. aasta Pariisi olümpial teenis ta kümnevõistluses pronksi. Göteborgi mängudel sai jällegi kulla ja odaviskes pronksi. Ta tuli aastatel 1917–1927 üheteistkümnel kergejõustikualal 48 korda Eesti meistriks ja püstitas 23 Eesti rekordit (koos mitteametlikega varasemast ajast 38).

1920. aastal püstitatud kümnevõistluse mitteametlikku maailmarekordit tehes oli tema seeria järgmine: 12,3 – 6.59 – 12.92 – 1.75 – 55,0 – 17.10 – 39.64 – 3.40 – 62.21 – 5.11,3. Kokku tegi see tolleaegse tabeli järgi 7481,69 punkti. (Kus oli ikka tol ajal täpsus!) Võib ainult oletad, mida ta oleks teinud tartaanrajal tugimeeskonna ja metoodilise treeninguga.

Kuid kõik tema rekordid lõi üle Heino Lipp, kes võinuks olla kahekordne olümpiavõitja. Lipu isiklikud rekordid: 11,00 – 6.53 – 16.98 – 1.72 – 50,02 – 15,0 – 52.18 – 3.40 – 49.41 – 61. 96 – 4.35,0. 1948. aastal juhtis ta maailma edetabelit 7780 punktiga, olümpiavõitja Robert Mathias USA-st oli tema järel kõigest 7139-ga. Polnud siis tartaani ega fiiberteivast.

Margus Hunt kümnevõistlejaks?

Miks aga on olnud meie mitmevõistlus läbi aegadenii kõrgel tasemel? Näen põhjust selles, et eestlastel on raske läbi lüüa üksikaladel, kus latt on kohutavalt kõrgel. See-eest oleme jällegi mitmekülgsed. Erki Nool kaalus kaua, kas mitte spetsialiseeruda kaugus- või teivashüppele. Spordiarst Toomas Savi ennustas, et selliste füüsiliste näitajatega poisil pole suurde kümnevõistlusse asja.

Teisalt proovis Tõnu Lepik ka kümnevõistlust, kuid jäi kaugushüppele pidama. Mine tea. Mida oleks võinud kümnel alal saavutada supervõimekas korvpallur Mart Laga, kes pani ridamisi kinni koolinoorte meistrivõistluste kergejõustikualasid. Minu treener Paul Lõoke meenutas, kuidas Laga patsutas EPA võimlas palli ja nägi, kuidas üks tollaseid Eesti esinumbreid proovis alistada kõrgust 1.85. Laga jättis palli ja hüppas karjapoisistiilis latist lõdvalt üle.

Kümnevõistlust pole muidugi mõtet proovida, kui sul pole kiirust ja vastupidavust, head põrget, viskekätt või kui sa ei saa teibaga hakkama – ükskõik kui tugev sa mõnel üksikalal oled. Samas vaatasin meie Spordilehest juunioride maailmameistri Margus Hundi CV-d: 100 meetrit 11,49, kaugus 6.23, kõrgus 1.95, teivas 3.40. Kettaheitest ja kuulitõukest rääkimata – need korvaksid vajakajäämised mõnel muul alal. Vähemalt ületaks ta kettaheites juba senise kümnevõistluse alarekordi. Kuid miks mitte seada kaugemaid eesmärke: kettaheites käib kõva rebimine, miks ei võiks ta proovida eestlastele nii palju edu toonud kümnevõistlust?

Ants Juske, endine spordimuuseumi teadur

Decathlon2000.ee