Olen üks neist kuresaapais poisikestest, kes plangupiletiga Tartus Tamme staadionil mõni päev pärast 1948. aasta Londoni olümpiamänge Heino Lipu kümnevõistlemist jälgisid. Robert Mathias oli Londonis võitnud tulemusega, mis siin maailmanurgas tol korral ületatavana tundus. Loomulikult ei olnud seltskond Tartus seda masti, kelle vastu 18-aastane Bob Londonis pingutas. Kuid need maavillased vastased olid siiski nii palju vajalikud, et Tartus toimunu võistluse ilmet omaks.

Tollest kaugest ajast kannan endas küsimust: kui hea olnuks Lipp Londonis, olümpiamängudel? Tartus tehtud tulemus oli ju olümpiavõitja omast üle 400 punkti parem. Missugune oleks Heino Lipu koht maailma kümnevõistlusloos? Kuidas üldse hinnata eri ajastute suurusi?

Hiljuti sattus mulle kätte soomlaste ajakirja «Valmennus ja Kunto», kus Ari Wiskari artiklis «Kuningaid otsimas» samade probleemidega oma pead vaevab. Kuidas võrrelda samaaegselt oma ajastu ülivõimsust, võidetud tiitleid ja medaleid, mil moel hinnata mitmekülgsust, andekust, punktitabeli osa, ala harrastatavust, võistlustingimusi ja juhuslikke tegureid. Igas suhtes on ju subjektiivsust kui palju.

Üks on selge — kümnevõistluse punktitabelid tuleb unustada, sest võimatu on ennustada, millises suunas erinevad kergejõustikualad areneda võivad.

Wiskari võttis asja kätte ja lahendas küsimuse omal moel, matemaatiliselt subjektiivselt. Võrdluseks kõlbavad ainult olümpia- ja MM-võistlustel saavutatud tulemused. Autor võrdles neid tulemusi ala ala järel samade võistluste spetsiaalalade võitjate tagajärgedega. Tulemuste vahe teisaldati protsentidesse ja seejärel oligi võimalik saavutusi reastada.

Protsentarvutuse alusel saadi kõigi aegade saavutusedetabel.

Tähelepanelikul uurimisel torkab kohe silma, et põlvkondi annab selgelt kaheks jagada: mehed ja tulemused enne sõda ja pärast sõda. Ainult kaks meest langevad oma ajastust välja — Helge Löwland (1920, Antverpen) ja Robert Mathias (1952, Helsinki).

Loomulikult meenus mulle Heino Lipp ja kogu Eesti kümnevõistlejate vägi kuni tänapäevani välja. Ahvatlus oli suur ja võrdlus olemas. Arvutasin võitjate tulemused Stuttgardi ja Göteborgi MMilt ja lisasin üldjärjestuses omale kohale. Seejärel arvutasin kõigi meie olümpial ja MMil käinud meeste tulemused ja protsendid ning lisasin Heino Lipu Tartus tehtud tagajärjed.

Selgub, et Lipu käes on kõigi sõjajärgsete aastate olümpiamängude ja MM-võistluste reas teine tulemus! Võistlus, mis oleks pidanud toimuma ja mis oleks kaunistanud inimvõimete ja -pingutuste ülevat olümpiarida, jäi olemata. Mehed, kes mõlemad teadsid võrdse rivaali olemasolust, ei saanud seda, mida nad väärinuks.

Muidugi on selline tulemuste võrdlemine sama meelevaldne nagu vee peale kirjutamine, kuid Tartus kogus tookord punktisumma ikkagi lihast ja luust Heino Lipp ja tol aastal keegi teine rohkem ei suutnud. Hea ülevaate tookordsest saavutusest annab ka tulemuste võrdlemine meie kümnevõistlejate järgmiste põlvkondade meestega.

Tänapäevase pilguga olukorda hinnates tundub, et kahel alal kuuluks Heino Lipp praegugi maailmaklassi, neljal alal suudaks Eesti tasemele kõvasti vastu hakata. Vaid kauguses, kõrguses, 400 m jooksus ja teivashüppes on areng olnud tuntav. Kuid Tartus kogutud punktisumma ei olnud ju Heino Lipu võimete lagi. Järgmisel aastal sai ta suurvõistlusel kirja tunduvalt parema summa, aga keskendus seejärel hoopis kuulitõukele ja kettaheitele. See on aga juba omaette jutt.

Tõnu Raid

Decathlon2000.ee