Olümpiamängud tõid suuri kaotajaid

Olümpiamängud Ateenas on ajalooks saanud, kuigi Ateena on ju iseenesest üks suur ajalugu. Alles paar päeva on lõpetamisest möödas, kuid juba ootan Pekingit.

Nädalate vältel sai kild killu haaval emotsioone kogutud, neid on nii positiivseid kui negatiivseid. Mängud tõid suuri võitjaid ja väärikaid kaotajaid, ausalt austust teeninud hiide ja ka valemängijaid, kel jätkus jultumust oma riigi lipuga ringi joosta, ülbe võiduirve testosteroonist pundunud näos. Ajalugu neid vaevalt vajab, kuid siiski ehk mõni musta pesu kastis sobrav ajakirjanik, kes aegade hämarusest mõne hoiatava leiu esile toob.

Jaanson sai, mis talle kuulub

Eesti sportlaste medalitest ei saa üle ega ümber. Sõnapaari "meie medalid" kasutab kindlasti ka inimene, kes tavaelus suhtub sporti tõrjuvalt või isegi segavalt. Las kasutab, kui nii ennast sportlikumalt tunneb.

JÜRI JAANSON. Meeles on Sydney olümpiamängudelt tagasi pöördunud medalivõitjad. Kui nad lennujaama liftist väljusid, tuli vaikselt seinaääri mööda ka suur Jüri, häbelikult naeratades - ikkagi kuues koht, ja võttis vastu õnnitlusi.

Nüüd, neli aastat hiljem, on just Jaansonil põhjust uks jalaga lahti lüüa, hõbe rõõmsalt rinnal helkimas.

Jüri Jaanson oli minu jaoks ainuke reaalne eestlasest olümpiakulla kandidaat. Kerkis ta selleks Poznani MK etapil, kui tema liigutustes oli näha meest, kes 1990. aastal, kaugel Tasmaanias ilmameistriks krooniti. Oli näha, et põrmu tallatud (Atlanta OM) kuningas on tagasi pöördumas oma Kolgata teelt, mis mõne nõrgema oleks jalust niitnud. Finaalis norralase vastu ei langenud kuningas pajatsite jalge ette, vaid võttis, mis talle kuulus.

INDREK PERTELSON. Auastmestikul teist olümpiat järjest. Soliidne ja rahulik, filosoofilist juttu keerutav judomees. Oma käitumises tagasihoidlik, noortele tõeline eeskuju ning iidol.

Kuid tema sünnikuupäev passis pidavat olema selline, et sõbrad hiinlased Indrek ilmselt siiski ei näe. Kahju! Aga tulgu siia vaatama.

ALEKSANDER TAMMERT. Pärast Sydney mänge tabasin end mõttelt - kust tuleb Eestile järgmine kergejõustikumedal, kas rajalt või ringist. Tuli ringist. "Tänu" Fazekasele, kes oskas endale igasugust sodi tagant sisse toppida, kujunes võistlus omapäraseks. Alguses juubeldasid ühed, pärast teised. Hea, et niigi läits, oleks Joosep Toots öelnud.

Kettakeerutaja loobumismõtteid veel endale ligi ei lase.

Mis mujalt meelde jäi?

Lõuna-Aafrika 4x100 meetri teateujumine. Nagu rõõmsad looduslapsed, adumata ähvardavat USA võimu, tegid tõsimeeles tööd, kuni viimane mees võitjana veest välja ronis. Ole lahke - tulevad ja võidavad ka ilmarekordiga pealekauba.

Meenuvad eredad hetked

Kelly Holmesi silmad pärast 800 m võitmist. Üle joostud said nii Maria Mutola kui linalakk Ceplak. Aga võit, see kauaoodatu, oli ilmselgelt ootamatu. Hiljem 1500 meetris oleks üllatuseks olnud juba Holmesi kaotus.

Uus Paavo Nurmi - El Guerrouj, mees, kes on eelmistel olümpiatel startinud mitte just õnnestunult, kordas Nurmi 80aastast saavutust. Seda tänapäevases konkurentsis, kus Bekeled, Kipchoged, Lagatid kuklasse lõõtsutavad, igat sinu sammu jälgivad ja pilku seiravad.

Vale Dream team. Ei väsi ajakirjanikud igat USA poolt tulevat meeskonda Dreamiks ristimast. Saadud kolm kaotust ja pronksikarva auraha vaevalt et kusagil teisel pool lompi äramärkimist leiab. Ja Pekingis esindab USAd lihtsalt korvpallimeeskond.

Sambamaa ülekaal kahel pool võrku. Kui keegi üldse on loodud võrkpalli mängima, siis seda on brasiillased. Neile on pallitunnetus sünnist saati igiomane, eurooplastele ei tule liikumine ilma meeletu töö ning higi valamiseta. Brasiillased samal ajal naudivad seda, mida teevad ja teevad seda hirmhästi.

Need olid vaid üksikud nopped mälust, kitsalt ja napisõnaliselt. Nii nagu mina olümpiat nägin.

Veiko Valang, kergejõustikutreener

Türi Rahvaleht

Viimased artiklid

Scroll to top