Teisipäeval Paidet väisanud kergejõustikukohtunike koolitaja Peeter Randaru leiab, et kuigi kohtunikutöö oli ühiskondlik tegevus ja jääb selleks, võivad noored ametist tulevaseks eluks palju võita.

Üks põhjus, mis koolitaja ja Eesti kergejõustiku liidu tehnilise komisjoni liikme Randaru Paidesse tõi, seisnes selles, et kohtunike neli aastat kehtivate litsentside aeg hakkab täis saama ja neid tuleb uuendada.

Randaru selgitas, et nii nagu autojuhtidel, peavad ka kergejõustikukohtunikel olema paberid, mis kehtivad olümpia-aastast olümpia-aastani. «Seda kõike on vaja selleks, et meie võistlustulemused oleksid aktsepteeritavad ja võrreldavad kõikide tulemustega, mis on tehtud teistes rahvusvahelise kergejõustikuliidu liikmesriikides,» lausus ta. «Olles rahvusvahelise alaliidu liige, on meil peale õiguste ka kohustused. Mida rohkem meil litsentseeritud kohtunikke on, seda parem.»

Vanad ja noored tegutsevad koos

Seoses litsentside aegumisega oli tarvis üle rääkida ka näiteks võistlusmäärused, mida Randaru ütlust mööda muudetakse küll vähehaaval, kuid see-eest sagedasti. «Olen ikka öelnud, et kui Anton Hansen Tammsaare 1924. aastal soome keelest eesti keelde tõlgitud esimesed rahvusvahelised võistlusmäärused läbi lugeda, võiks kohe staadionile kohtunikuks minna, sest algtõed pole muutunud, aga nüansse tuleb kogu aeg juurde,» lausus ta.

Randarule teeb heameelt, et Eestimaa on staadione «täis külvatud» ja neile jagub ka võistlusi. Korraliku kergejõustikuvõistluse puhul saame rääkida 60-70 nii-öelda õigusemõistjast.
Tänavu näeb ka Järvamaal tavapärasest suuremat kohtunike hulka nõudvaid mõõduvõtte: juuni algul on Türi staadionil Eesti noorte teatejooksude, kuu keskel Eesti spordiveteranide liidu meistrivõistlused, septembri algul juunioride ja noorte karikavõistlused; Paide staadionil on juuni lõpul Eesti linnade suvemängud.

Tuues näiteks lõunanaabrite lätlaste ja leedukate õnnetut seisu, hindas Randaru Eesti ja Järvamaa kohtunike olukorra Harju keskmiseks. «Eestis on tekkinud sümbioos päris vanade ja päris noorte vahel ega ole välja kujunenud vanuselist hierarhiat,» selgitas ta. «Kui möödunud suvel viisime Tallinnas läbi meie ajaloo suurima kergejõustikuvõistluse, Euroopa juunioride meistrivõistlused, oli kohunikke suurusjärgus 230 kohal üle Eesti, ka Järvamaalt, ja saadi suurepäraselt hakkama.»

Järvamaa tugevuseks peab Randaru kuulsaid spordidünastiaid (Šadeikod, Jääratsid, Viidikad) ning klubide treeningurühmade eestvedajaid, nagu Toomas Aan Koerus, Veiko Valang ja Leonhard Soom Türil. «Spordiperekondade puhul on üldiselt nii, et kui noorem generatsioon võistleb, on vanemad võistlustel kohtunikena abiks,» ütles ta.

Randaru meelest on üks klubi tõeline klubi alles siis, kui ta ei tegele üksnes sportlaste treenimise ja võistlustele viimisega, vaid tal on ka oma toetajas- ja kohtunikkond. «Tean, et on raske, kuid klubi peaks suutma vähemalt oma võistlused omal jõul läbi viima,» lisas ta.

Küsimusele, milline võiks olla üks hea kohtunik, vastas Randaru, et alast lähtuvalt on nii füüsiliste kui ka vaimsete omaduste nõuded erinevad. «Näiteks ajamõõtja võib meil ju kepiga käia, peaasi, et tal oleks silm terav ja reaktsioon korras,» selgitas ta. «Teisalt peab kohtunik olema otsustuskiire ja -julge, sest otsus tuleb teha võimalikult ruttu, olgu see ükskõik milline.»

Randaru lisas, et kohtunik peab olema täpne ja aus, tähtis on organiseerimisvõime. «Vabalt võib juhtuda, et näiteks keskkoolipoiss saab päevaks oma käe alla 15-liikmelise kohtunike brigaadi ja suure hulga võistlejaid ning peab nad kõik tööle panema, nende liikumist kontrollima, lõpptulemuse eest vastutama – tulevaseks eluks on see kõik kuradima hea kogemus,» selgitas ta.

Otsustuskindlus tuleb kasuks

Randaru ei taha võistlusareenil näha kohtunikku, kes pole oma seisukohas kindel ega oska seda kaitsta ja põhjendada. «Kui kohtunik pole kindel, ei tohiks ta kunagi otsustada sportlase kahjuks, aga kui võistleja rikub reegleid ja kohtunik on selles kindel, ei tohiks kunagi jätta tema kahjuks otsust tegemata, sest selleta satuks rikkuja oma kaasvõistlejate ees kohe eelisolukorda,» arutles ta.

Kuigi kergejõustikukohtunike tasu on näiteks pallimängudega võrreldes üsna sümboolne, võiks Randaru meelest nii mõnelegi lapsele kujuneda sellest piskustki koht, kus teenida taskuraha.

Ka on see õpilastele hea võimalus teha õigusemõistjana karjääri, tõusta aastatega näiteks vahendite tagasitoojast tava-, vanem- või peakohtunikuks. «Laiemas mõttes pole ju vahet, millega lapsed tegelevad. Olgu nad siis sportlased-kohtunikud, joonistagu-laulgu, puhugu või pasunat, peaasi, et oleks mingi huvi, mis hoiab nad tänavalt eemal,» lausus Randaru.
Eestis on tegevkohtunikke (tegutseb aastas kõige vähem kolmel või kahel järjestikusel aastal vähemalt viiel võistlusel – toim) paari tuhande ümber.

APSAKAS

Oma esimese kohtunikutöö tegi Peeter Randaru (pildil) 1965. aasta 8. detsembril. Koolituspool tuli juurde napid viis aastat hiljem.

Randaru teab rääkida aegade jooksul kohtunike tegevuse(tuse)st põhjustatud apsakatest. «Ajal, mil kettaheitja Märt Israel polnud veel 60 meetri mees, olid Tartus Presidendi karikavõistlused. Staadionil olid ka seltsimehed, kes pidid ketta maandumiskohta tähistama. Märt heitis stabiilselt 55-56 meetri jooneni, ülejäänud võistlejad heal juhul 50ni. Lõpuks tuli tal üks hea, oma 58ne heide välja. See küll poleks olnud tema isiklik rekord (oli tollal 59 meetri kanti), aga...

Märdist eelnev mees heitis 35 meetrit ja kutid, kes seisid vanas mõõtmiskohas, ei pannud Märdi heidet tähele ning ketas lendas neist üle. Anti käsk märk maha panna, kuid muidugi leidus tribüünil irvhambaid, kes asusid kohe mehi juhendama. Lõpuks pandi märk maha ning mõõdeti tulemuseks rekordiline 62 meetrit ja peale.

Olin võistlustel vaatleja ja pakkusin Märdile uut katset. Et väljakukohtunik jäi oma otsusele kindlaks, oli see tulemus üleval kuni edetabelite kinnitamiseni ja alles lõpuks kustutati.»

KOMMENTAAR
Mikk Maimann, kergejõustiklane, koolituses osalenu

Kohtunikutöö pole sportlasteel tüliks, pigem kergejõustiklase elu üks osa. Mulle oli teisipäeval esimene kord kohtunikulitsentsi taotleda. Kogu elu spordiga tegelenule polnud test keeruline.

Koolitusele jõudsin kohapealse korraldaja Andres Piibelehe soovitusel. Ta andis mõista, et suvistel võistlustel võib ametlikku litsentsi vaja minna.

Kindlasti oleks halvem variant, kui kohtunikuna mõistaks õigust spordikauge inimene, kel võib-olla oleks staadionil tehtavast raske aru saada ja kel puuduks võime sportlase käitumisest ette näha. Olukord, kus inimene on ainult «paberis kinni», ei tule kellelegi kasuks.
Sportlasena pole mul kohtunikega vahejuhtumeid olnud, ju olen lihtsalt hoolas olnud. Vastaseid on aeg-ajalt küll maha võetud.

Kuido Saarpuu, Järva Teataja