Mariann Ahuna õpib Ameerikas Arkansase ülikoolis majandust, samas on tal aega tegeleda ka oma lemmikspordialade kolmik- ja kaugushüppega.

Kuidas sa Ameerikasse sattusid?
Paide elasin kaksteist aastat, lõpetasin põhikooli Paide Ühisgümnaasiumis. Pärast seda kolis pere Tallinna, mina sooritasin edukalt katsed Gustav Adolfi Gümnaasiumi.

11. klassi alguses hakkasin endale USAst kooli otsima. Saatsin ennast tutvustava e-maili 110le ülikoolile, umbes 40 neist vastas. Koolivaheajal enne lõpetamist kutsus mitu ülikooli ka tutvumisreisile, külastasin kahte ülikooli New Yorgis. Lõplik valik langes Lõuna-Illinoisi Ülikooli (Southern Illinois University) kasuks. Pärast sealveedetud aastat tuli tahtmine kooli vahetada, sest kool ja treener ei vastanud mu ootustele. Nüüd juba tundsin ülikoole ning läksin Arkansase Ülikooli (University of Arkansas), kus mulle tõeliselt meeldib.

Mida õpid?
Õpin majandust ning selle ülikooli teaduskond on riigis väga kõrgelt hinnatud. Tegelen ka spordiga, sealne kergejõustikuvõistkond on üks tugevamaid riigis.

Kuidas jäid rahule PÜGst saadud teadmistega?
Paides olid väga head õpetajad, hiljem pole sellega seoses ühegi ainega probleeme tekkinud ja ka inglise keel (õpetaja Irja Rommot) oli väga tugev, sain kohe ja ka edaspidi igal pool hakkama. Ka minu sporditee sai alguse PÜGst, kus kehalist kasvatust andsid Elle Tikker ja Merike Paosalu. Kergejõustikutrennis hakkasin käima umbes 4. või 5. klassis, kui treener Liina Molotovskaja trenni kutsus. Tema juhendamisel hakkasin tegelema ka oma lemmikala kolmikhüppega. Tallinnas jätkasin Harry Seinbergi ning hiljem Jaak ja Maie Uudmäe juhendamisel.

Mis on su lemmikala?
Minu tugevaim ala on kolmikhüpe, milles sel aastal hüppasin isikliku rekordi 13.06. See on Eesti kõigi aegade kuues tulemus. Veel hüppan ka kaugust, kus isiklik rekord on 5.92.

Kes rahastab Ameerikas õppimist?
Mul on spordistipendium ülikooli poolt. Kinni makstakse praktiliselt kõik, välja arvatud lennupiletid.

Mida arvad seal veedetust ajast?
See on väga mitmeti kasuks tulnud: on avanenud silmaring, kokku olen puutunud eri kultuuridega, olen muutunud iseseisvamaks ja julgemaks. Sellist kogemust soovitaksin kõigile. Välismaa ülikoolis võiks veeta kasvõi ühe aasta. Võistlused on mind viinud rohkem kui viieteistkümnesse osariiki, sh Floridasse ja Californiasse, kus jalutasin ka Beverly Hillsis ja suplesin ookeanis.

Kas sul oli (on) seal ka mõni lähedane sõber või sõbranna?
Paar lähedast sõbrannat on küll, üldiselt sõbrustan rohkem välismaa tudengitega. Ameeriklased on lihtsalt niivõrd erinevad.

Miks eelistasid Ameerika kooli Eesti koolile?
Erinevusi on palju. USAs peab iga päev kodutöid tegema ning eksameid ja teste on terve semestri vältel. See aga teeb lõpueksamiks õppimise lihtsaks, sest omandatud materjal on varem läbi töötatud. Positiivne on see, et saab koostada just sellise tunniplaani, nagu tahad. Igal ainel on mitukümmend erinevat sektsiooni, mille hulgast valida. Tahtsin Ameerikasse minna, et Eestist eemal olla, olen selline inimene, kes tahab vaheldust. Tahtsin ka keele selgeks õppida. Valikuga olen väga rahul, ma arvan, et ma ei suudaks Eesti ülikoolis käia ja samal ajal spordiga tegeleda.

Milline on erinevus Eesti ja Ameerika noore vahel?
Ameerika noor on muretum ja kindlasti iseseisvam, samuti enesekindlam. Iseloomult on ameeriklane avatum ja sõbralikum kuid suur osa sellest on pinnapealne. Ütleksin, et Eesti noor on töökam. Keskmisel ameeriklasel on olemas kõik ja palju rohkem, kui tegelikult vaja läheb. Tema jaoks on elu palju lihtsam.

Milline on su päev?
Tavaline päev on suhteliselt pingeline. Hommik algab võimlemise ja jooksuga, edasi lähen kooli, siis on aega mõni tund õppida, kella kuuest on vaba aeg, aga see kuulub enamasti taas õppimisele. Raamatutes on peatükid väga pikad, lugemisele lähebki põhiline aeg.

Kas elukohavahetus on sulle kuidagi mõjunud?
Mõju on kindlasti positiivne. Maailm tundub nüüd palju väiksem. Elu USAs on õpetanud enda eest seisma ning ise hakkama saama.

Kas sa tahaksid jääda Ameerikasse, on see su unelmate maa?
Ameerikasse jääda küll ei tahaks, võib olla pärast kooli veidi aega seal töötada. Üldine pilt on seal igav, kõik on liiga standardiseeritud: kõik linnad on ühesugused, kõik tänavad käivad ühtemoodi riides, kõik teevad samu asju. Pealegi, Eesti toit on palju maitsvam! Minu unelmate maa see küll ei ole, Euroopa on palju ilusam ja armsam!

Kas 11. septembri terroriakt ning Ameerika ja Iraagi vaheline sõda avaldas su õpingutele igapäevasele elule ka mingit mõju?

Ülikool asub Arkansase loodenurgas, väikelinnas nimega Fayetteville ning seal küll mingit erilist mõju ei tundnud. CNN muidugi kandis sõjategevust üle 24 tundi ööpäevas. Kõik ameeriklased olid sõjapooldajad, sest nende arvates võib nende riik teha, mida tahes, kuigi inimesed sõjast tegelikult midagi ei taibanud. 11. septembri mõju polnud ka meile eriti tunda. Kohaliku ei saanud tegelikult arugi, mis juhtus ja kes seda tegi.

Mida või keda igatsed kodust eemal olles kõige rohkem?
Igatsen eesti toitu: sülti, mulgikapsaid jm. Ja muidugi tunnen puudust sõpradest ning perekonnast.

MARIANN AHUNA

• Sündis 03. detsembril 1982. aastal Tallinnas.
  1987. aastal kolis perega Paidesse.
  Aastatel 1989-1998 õppis Paide Gümnaasiumis.
  Aastatel 1998-2001 õppis Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumis.
  Aastatel 2001-2002 õppis Lõuna-Illinoisi Ülikoolis.
  Alates 2002. aastast õpib Arkansase Ülikoolis.

Janne Laus, Järva Teataja