Print

Järvamaa spordiselts "Jõud" esimesed kruvid pandi müüri 1947. aasta kevadel. Keegi ei kahelnud organisatsiooni vajalikkuses maal. Kuid esialgu toimus kõik käsukorras ja nii sattusid spordi juhtohjad tihti spordiga mittekursis olevate rahvamaja juhatajate kätte. Ajapikku olukord muutus. 1951. aastal pärast maakonna jagunemist kolmeks said "Jõust" "Kolhoosnikuks" ristitud spordiorganisatsiooni tüüri juurde Ott Toimeta Paides, Hans Jaanus Türil, Erich Murumägi Tapal. Paraku jätkus O. Toimetal töölusti vaid paariks aastaks. Veelgi lühemat aega pidasid vastu tema mantlipärijad Henn Klaas ja Enn Vohli. Stabiilsemaks muutus spordielu maadleja Harri Tänavaotsa tööle tulekuga.

Ta oli energiline, liikus palju ringi kollektiivides, andes juhiseid sporditöö korraldamiseks, inventari-varustuse ja ruumide soetamiseks. Nii kujunesid keskustes välja kohalikest tingimustest, võimalustest ja aktiivist tulenevalt omad eelisalad. Tulid ka esimesed sportlikud saavutused. Kuigi juba 1948. aastal saavutasid Järvamaa maasportlased suusatamises Võru ja Harju järel kolmanda koha.

Selle aja üldse Järvamaa üks tuntumaid sportlasi Lehtse kooliõpetaja Totti Kasekamp, võitis üleliidulistel maanoorte meistrivõistlustel 7 kulda kuulitõukes ja 3-võistluses. Veel 50 aastat hiljem võitis ta maailmameistritiitli veteranide kuulitõukes ja kettaheites.

1959. aastal ühinesid Paide, Türi ja Tapa taas ning Eesti I maaspordimängudele mindi ühise võistkonnaga. Tublit organisatsioonilist tööd tegi "maleprofessoriks" kutsutud rajooninõukogu esimees Hugo Tavast. Pärnusse sõideti autsaideritena, tagasi tuldi üldvõiduga. Võitjana tulid tagasi korv-, võrk-, ja jalgpallurid, võimlejad ja ratsutajad. Tulid uued juhid Valdur Tammik (1961), Toivo Voolma (1963) ja Jüri Kuusik (1963) ning hakati viljelema ka uusi alasid. Harrastati poksi, tõstmist, jäähokit, maadlust ja oldi ka nendel aladel edukad.

Üleliidulistelt meistrivõistlustelt tõi selle ajavahemikul ära kuldmedali klassikalises maadluses Herman Pallon (1961).

Lausa ajaloosündmuseks võib lugeda Paide "Jõu" naiskorvpallurite vabariigi karikavõitu Tartu Riikliku Ülikooli naiskonna ees. Naiskonnaliikmetest Evi Lüütsepp, Evi Hansumäe, Anne ja Mari Vaikmaa jõudsid hiljem vabariigi esindusnaiskonda ja treeneriteks olid võistkonna looja Raimond Grauer ja hilisem vabariigi esindusnaiskonna treener Arnold Selge. Harrastati veel vibusporti, ujumist, laskmist, kergejõustikku, kuid II maaspordimängudel 1963 Viljandis anti edu käest.

Tosinaks aastaks (1965-1977) jäi troonile võrkpallurina tuntud Meeri Mõttus-Mende. Ta tegutses arukalt mitte ainult võrkpalliplatsil, vaid ka spordijuhina. Sel perioodil valmis esimene vabariigis Retlasse "Estonia" kolhoosi rahaga rajatud koolimaja, kuhu ehitati ka korralik võimla. See suunanäitamine tõi kaasa 1968. aastal EPT spordihoone valmimise Türile ja aasta hiljem avati ka tuletõrje veevõtu koha nime all samas ujula. Ka võimla tuli ehitada varjunime - "kombainikuuri" nime all. Nende mõlema eest sai tolleaegne EPT juhataja Elmar Jüri parteilise noomituse, mis hiljem tänuga pärjati. Ka Ahulasse, Lehtsesse, Mäosse, Säreveresse ja lõpuks ka "9. mai" kolhoosi Väätsale kerkinud võimlate staadionide valmimisel tuli palju olla seadusega pahuksis. Aga selleaegsed majandijuhid mõistsid, et noorte jäämiseks maale on spordibaasid vajalikud.

1967. aastal tulid üleliiduliseks maanoorte meistriks võrkpallis Lenno Mõttus, Tiit Pajos ja Rein Kalberg ning 1969. aastal meie maadlusäss Herman Pallon vabamaadluses. Sel perioodil tegutses toekalt juba ka spordikool maadluse, tõstmise, kergejõustiku, jalgrattaspordi ning ujumisega.

1974. aasta spordisaavutuseks võib lugeda Raul Oja võitu tollase N. Liidu juunioride meistrivõistlustel 114 km ühisstardiga sõidus. Eesti maanoorte seas võisteldi edukalt tõstmises, maadluses, korvpallis, võrkpallis, kergejõustikus, ujumises, jäähokis. Jalgpallis mängiti koguni vabariigi meistriliigas.

1977. tuli jalgrattatreeneri ja kolhoosi spordimetoodiku ametikohalt "Jõu" maakonna juhiks mitmekülgne spordimees Heino Poska, kes oli sellel ametipostil 8 aastat. Püüti osaleda nii tali- kui suvealadel.

Kauaaegne "Jõu" spordijuht Peeter Teesalu oli see, kes visa järjekindluse ja suure nõudlikkusega korraldas sporditegemist maal. Just tänu süsteemikindlale tegevusele oli maakonnas sporditegemine massiline. Korraldati kohalikke ja maakondlikke massiüritusi. Osaleti erisüsteemide vabariiklikel võistlustel. Paljudes kollektiivides oli palgaline spordimetoodik. Loomulikult aitasid sellele kaasa majandi- ja spordijuhid ning aktivistid. Hans Lööper, kes ehitas staadioni Säreveresse, hiljem Rakkesse ja tagasi maakonda tulles Jänedale ka suure spordihoone. Ja kui 1985. vahetas Jaak Tahur välja Heino Poska, oli riiklik maksupoliitika ja spordisuund juba selline, mis paratamatult viis suure "Jõu" lagunemiseni. Jaak Tahur on püüdnud säilitada olemasolevat. Kuigi sellel perioodil valmis Säreveresse rekonstrueeritud staadion, Aravetele koolivõimla ja ujula, Õisu tervisekompleks, ujula, valgustatud suusarajad Türil, Järva-Jaanis, Paides, suur koolivõimla Türil, on sport maal veel siiski paigalseisus.

Ometi on viimased aastad näidanud, et maal on taastumas taas endised traditsioonid - valdade tali- ja suvemängud. Praeguse aja põhiülesanne maakondlikul spordiseltsil "Järva" on säilitada endine "Jõu" spordihoone ka edaspidi spordile, püüda luua uus spordisüsteem maasportlaste seas, osaleda vabariiklikel maaspordimängudel.

Autor: Tiit Lääne

Allikas: "Maaspordi poolsajand" [© EMSL "Jõud". Tellitud töö. Kujundus, Kirjatus Olion 1996]