Kergejõustiku harrastus leidis pikkamööda kõlapinda ka maakonnalinnades. Näiteks Paides, mis sel ajal sarnanes rohkem suure külaga, oli mõnisada majakest, 150 lüpsilehma. Tõsi küll, Vallimäele oli ehitatud tenniseväljak, kuid eesti soost poistel tuli seal piirduda vaid saksa noorukitele raha eest pallide kättetoomisega.

Teadlikult hakati Paides kergejõustikku harrastama 1912. aastal kui kohalik elanik Karl Tannebaum (Kalev Tammehoid) pöördus pärast ajateenistust Tsaari-Venemaa sõjalaevastikust koju tagasi. K. Tannebaum-Tammehoidi meenutuste järgi leidis 1908. aastal, kui soomuslaev "Tsarevitð" peatus Sitsiilia vetes, Etna vulkaani piirkonnas aset tugevajõuline maavärin. Oma elu ohtu seades abistasid soomuslaeva madrused kohalikke päästetöödel. Itaalia valitsus autasustas teiste seas ka K. Tannembaum-Tammehoidi "Mauriciuse lindiga".

Laevastiklasena mööda maailmameresid ringi sõites tutvus K. Tannebaum-Tammehoid kaasaegsete olümpiamängude ideede ja korraldusega. Koju jõudnud, asutas ta koos teiste spordientusiastidega karsklusseltsi "Idu" juurde spordiosakonna. Eeldati, et see kujuneb hiljem iseseisvaks spordiseltsiks.

"Idu" juhtkonnas tekkisid aga peatselt lahkhelid. "Idust" löödi lahku ning asutati spordiselts "Maleva", selle põhikiri kinnitati ametlikult 1914. aasta alguses.

Spordimehed tegid "Idu" allüürnikena küllalt energiliselt kergejõustikku. 1912. aastal suudeti korraldada kergejõustikukursus 29 osalejaga. Instruktoriks kutsuti Tallinna kalevlane A. Margevitð, kes õpetas kuidas tuleb kivi tõugata, ketast hoida, oda visata ja kepiga kõrgust hüpata. Kursuse lõppakordiks kujunes demonstratsioonvõistlus Aiavilja tänaval Tariuse pärijate krundil asunud näituseplatsil. Osalesid ka kalevlased eesotsas tulevase Venemaa rekorditeomaniku Johannes Villemsoniga. Võistluste eel tutvustas kalevlaste spordijuht Leopold Tõnson kursante võistlusmäärustega ja võistluste läbiviimise korraga.

Pärast kursuste lõppemist muretseti vajalikke spordivahendeid ning prooviti jõudu omavahelistel võistlustel. Vaatamata halbadele treeningu- ja võistlustingimustele küüniti küllaltki heade tagajärgedeni. Peatselt jõudsid Eesti kergejõustikuparemikku J. Pürn, K. Tepp, V. Laube jmt.

K. Tannebaum-Tammehoid söandas proovida esimese paidelasena oma võimeid ka väljaspool kodulinna piire. 11.-12. augustil 1912. aastal Tallinnas peetud II üle-eestimaalistele olümpiamängudele saabus ta Paidest jalgsi. 5000 m jooksus suutis ta tänu oma loomupärasele vastupidavusele paljajalu joostes jooksu lõpetada J. Villemsoni järel teisena (18.24,0 ja 18.28,8). Kolmandana lõpetas "Valvaja" võistleja E. Tanneberg (18.37,4).

Oma mälestustes meenutas K. Tannebaum-Tammehoid toonaseid treeninguid: "Jõudehetkel treenisin, vahel üsna kõvasti. Laudu ja teibaid lakaluugist sisse loopides harjutasin viskeid, kiire käiguga arendasin vastupidavust. Töölt koju tulles ei vaevanud ma end värava otsimisega, vaid armastasin ikka üle plangu karata. Tuli ette, et tegin harjutusjookse Paidest Türile ja tagasi."

Kaks aastat hiljem Riias peetud II Venemaa olümpiamängudele sõitis K. Tannebaum-Tammehoid omal kulul, 10 rubla toetust sai ta "Idu" järglaselt, Paide spordiseltsilt "Maleva". Maratonijooksus suutis mees võita 5. koha, möödudes staadionil Stockholmi olümpiamehest, tartlasest E. Reinmannist. Kolmekümne neljast starti asunust võistlejast suutis raske jooksu lõpetada vaid 11 võistlejat.

Esimese maailmasõja ajal soikus sportlik tegevus ka Paides. Siiski võisteldi Türil, Kohilas ja 1918. aastal Tallinnas teistel Eesti esivõistlustel.

Autor: Ruudi Toomsalu

Allikas: "Möödunut meenutades" [© Kirjastus AED 1999]

Viimased artiklid

Scroll to top