Juba mõneaastase poisikesena veetles mind virvendav vetepind. Tundsin vastupanematut tungi jões solistada ja "meremeest" mängida. Kord juhtus, et pühapäeval puhtasse riidesse panduna jõe äärde hiilisin, seal aga veevõtmise kivilt õnnetult libisesin ja karsumdi vette prantsatasin. Sellele järgnenud distsiplinaarabinõud muidugi mõnevõrra jahutasid mu kipparikirge, kuid veest kaugeltki ära ei võõrutanud.

Pidasin väga lugu ujumisest. Ent võidu ujumine, nagu tol ajal nimetati, mulle siiski südameasjaks ei saanud. Noorukina võisin päris pikki otsi ujuda vee all. Meenub, et kord sukeldusin veskipaisult ja ujusin välja ujula juurde, kus parajasti kaldal kõndis tolleaegne Paide kohtu-uurija Grigorjev. Haarasin tal käega kergelt kammast kinni ja tõusin veepinnale. Mees kukkus sülitama ja vanduma, kuna tema teada polnud ümberringi ühtki hingelist. Hiljem siiski sai naljast aru ning hakkas minuga koos naerma. Grigorjev oli vabameelne mees, pärastine Nõukogude Ukraina kohtu rahvakomissar, kellele ma Paides olin nii tõlgiks ja omandasin temalt ka progressiivsed vaated.

On tõsi, et ilma sihikindla harjutamiseta spordis kaugele ei jõua. Kõik paremad tagajärjed saavutatakse visa töö ja treeninguga. Minu noorpõlves niisuguseid suurepäraseid spordibaase nagu tänapäeval muidugi ei olnud. Tuli tunnistada "omak" jõed, vainud, metsad, linnapark, Mündi paemurd ja muu vaba loodus.

Siin veetsingi suurema osa oma kontoritööst vabast ajast. Üheksateistkümneaastasena, tundes juba lihastes rohkem jõudu, asusin kodu lähedal omal käel jõge puhastama. Paljaste kätega sai jõepõhjast välja kangutatud ja sülitsi kaldale upitatud kive, millest mõnede kaal ulatus kümnetele puudadele. Vahel tuli ka teisi suplejaid appi kutsuda. Võin kinnitada, et rohkem kui ükski sportlik treening andis mulle huvitav töö.

Kahju on niisuguseist tubase töö tegijaist, kes väidavad, et neil spordiga mingit pistmist pole. Nad ei oska leida füüsilist karastust töös ega kodus. Ometi võib selleks olla kõige lihtsam puulõhkumine, veekandmine, aiatöö, hoonete ümbruse korrashoidmine. Noored, kui teil pole teha midagi muud, minge kooliaeda, oma õuele, staadionile või Vallimäele ja aidake seal! Kas pole tore sportida, kui tead, et oled ise tubli tööga selleks aidanud võimalusi luua? Raskeil tsaarivalitsuse päevil rajasid Paide noored omal käel spordiplatse ja liuvälju ning hoidsid neid korras. See praktika oli väga kasulik.

Tõeline edu spordis, nagu väga paljudel muudelgi elualadel, sõltub keha ja vaimu koostööst. Tundsin Paides ühte sportlast, keda tegevtöö ei huvitanud. Tema elumõtteks oli ainult sport. Ta harjutas hoolega, võttis päikesevanne ja murdis pead vaid selle üle, kuidas ikka ja jälle uusi rekordeid püstitada. Ta jõudiski kaunis heade tulemusteni, kuid eakaaslased teda eriti ei hinnanud. Nöökamiseks panid Paide piigad tema uksele sildi: "Annan oda- ja diskuseviskamise tunde ning õpetan kepiga hüppamist…"

Ka mina olin ihu ja hingega spordi juures, kuid esiplaanil püsis ikkagi töö ja seda juba puht majanduslikel kaalutlustel. Jõudehetkedel treenisin, vahel üsna kõvasti. Laudu ja teibaid lakaluugist sisse loopides harjutasin viskeid, kiire käiguga vastupidavust ja "võhma". Koju tulles ei vaevanud ma end värava otsimisega, vaid armastasin ikka üle plangu karata. Tuli ette, et tegin harjutusjookse Paidest Türile ja tagasi.

Kord, töötades ametnikuna notarikontoris, selgus, et kellelgi maamehel lõppes tähtaeg protsessi edasikaebamiseks. Mida teha? Nähtavasti oli mees asja unustanud. Otsustasin joosta talle Silmsi külla teatama. Lippasin üle põldude ja heinamaade läbi metsa ja üle jõe. Korraks isegi eksisin teelt kilomeetrit paar, kuid mõne tunni pärast jõudsin tallu. Külamees aga oli eemal sooheinamaal. Mis muud, kui sinnagi järele. Ikka jooksuga! Lõpuks leidsin niitja ja sain allkirjad dokumentidele. Väsimus tahtis võimust võtta, kuid aega pikemalt puhata ei olnud. Kinnitasin keha leiva ja hapupiimaga ning andsin taas päkkadele valu. Jõudsin päästa mehe protsessi.

1912. aasta suvel võistlesin Tallinnas 5000 m jooksus, tulles teiseks. Sellest peale pühendusin erilise kiindumusega jooksuspordisse. Veendusin peagi, et sportlase treening peab olema küll pingutav, kuid see ei tohi minna niikaugele, et inimene muutub tuimaks robotiks. Muidu võib juhtuda, et öeldakse, nagu hiidlane lausunud surnud lapse kohta: "Muidu terve laits, aga henge pole sees!" Jah, püüa niipalju kui tahad, kuid juurde ei tule. Kust saabki tulla, kui vaim on juba töntsiks muutunud!

Oma sporditeelt üheks meeldejäävamaks sündmuseks pean osavõttu ülevenemaalisest olümpiaadist 1914. aastal Riias. Paide oli esindatud seal kahe võistlejaga: mina (tookordse nimega Tannebaum) maratonijooksus ja märgilaskmises, Johannes Aron ujumises.

Sain võistelda ainult maratonis, kuna kolm päeva enne olümpiaadi lõppu puhkes sõda ja märgilaskmine jäi kavast ära.

Jooks algas marulise tempoga. Ma ei lasknud end sellest kaasa kiskuda. Läbisin esimesed kilomeetrid kergelt ega läinudki välja võidule, sest koos oli enamik Venemaa selle ala tugevamaid. Mõtlesin distantsi ainult iga hinna eest läbi joosta. Tagantjärele kahetsesin, et ei läinud starti paljajalu.

Siis järsku, nagu instinktiivselt, ärkas minu võistlusvaim ja jonn. Tundsin endas ammendamatut jõudu ja "põdrasammul" hakkasin peagrupile, mida juhtisid riialased Kapmals ja Upmals, järele rühkima. Ühest mööda! Siis veel kahest omavahel võistlejast mööda! Kümnendal kilomeetril polnud enam kedagi ees näha. Palavuse vähendamiseks lasksin endale ämbritäie külma kaevuvett kaela valada.

See oli viga. Karastus oli liiga äkiline, ka hakkasid mu jalad kitsastes kummikingades hõõruma. Tajusin rammestust. Mitte katkestada! Viskasin oma viletsad jalavarjud tee äärde ja jätkasin jooksu paljaste vermeis jalgadega. Raske oli kaotatud edu tasa teha. Jooksin valust hambaid kokku surudes. Staadion! Viimasel ringil suutsin mööduda veel Stockholmi olümpiamängude mehest Elmar Reimannist, kuid rohkemaks ei olnud enam suuteline. Viies koht ja kaks punkti oma võistkonnale. Tartlane Reimann tuli minu järel kuuendaks.

Kokkuvõttes olin endaga siiski rahul. Kolmekümneneljast võistlejaist lõpetas raske jooksu ainult üksteist, teised korjati teelt autoga. Ainult hinge tegi täis, kui Riia ajalehed kirjutasid, et "jooksutempo oli nii tappev, et isegi Tannebaum jäi kümnendal kilomeetril maha…" Vaat kus jutt! Mitte tempo ei murdnud mind, vaid pang vett ja neetud kummikingad!

Pikaleveninud sõda tõmbas kriipsu minu edaspidisele sportlikule tegevusele, nagu paljudel teistelgi. Meenub, et 1914. aasta juunis sõitis Paidest läbi Tallinna sportlane N. Vehlmann, kes alustas jalgrattal sõitu ümber maailma. Võtsime ta siin vastu ja tegime märkuse tema dokumentidesse. Sõja alguseks jõudis mees Prantsusmaale, kus ta aga peatselt arreteeriti salakuulamise kahtlustusel. Mõne aja pärast selgus, et ei olnud siiski tegemist spiooniga. Vehlmann vabastati, kuid uljalt alanud reis katkes.

Mõteldes tagasi neile aegadele, kus sport oli lapsekingades, kus palju tuli ise teha ja muretseda, tekib paratamatult mõte: miks ei kasuta kõik meie noored praegusi võimalusi sportimiseks? Noorte ülesanne on jätkata meie sporditraditsioone, võistelda, võita ja rünnata rekordeid. Noored, veteranid hoiavad teile selleks pöialt!

Autor: Kalev Tammehoid

Allikas: "Paide spordialmanahh" [© Eesti NSV spordiühingute ja –organisatsioonide liidu Paide rajooni nõukogu 1964]

Viimased artiklid

Scroll to top