User Rating: 5 / 5

* Saavutused heitealadel ehivad Eesti kergejõustikku
* Maailma paremikku tõusti juba tsaariajal
* Tõeline võidukäik 1930. aastatel
* Viidingul 29 cm puudu maailmarekordist
* Kõrged edetabelikohad tõid ka medaleid
* Kreek hinnati maailma parimaks kuulitõukajaks
* Heino Lipu valitsemisaastad maailmas
* Eesti jõudis maailma tabelis neljandaks
* Eesti edukus 1950ndatel Euroopa edetabelis
* Areenile asuvad Heino Lipu mantlipärijad
* Taas kaks odaviskajat maailma esikümnes
* Kaupo Metsur väärinuks olümpiakohta
* Domineerisid Valter Kalami kasvandikud
* Paama stabiilselt maailma esikümnes

Meie kergejõustikupioneeride võitudest Tsaari-Venemaa olümpiamängudel ja esivõistlustel on räägitud-kirjutatud. See, et juba siis kuulusid eestlased heitealadel oma tulemustega ka maailma paremikku, on meil aga tänaseni n-ö avastamata. Tehkem seda nüüd, Eesti kergejõustiku 95. sünnipäeva künnisel põgusas tagasivaates meie eilsete ja tänaste trumpalade kompleksile.

Eesti kergejõustikuajaloost huvitatud teavad, et nn düünapoisid, Tallinnas Tondi liivaluidetel sportlike harrastustega mehistunud noorukid olid meil olümpiaalal nr 1 esimesed sügavate vagude ajajad. Nendesamade düünapoiste kapten Anton Ohaka alustas oma triumfiteed 1914 kettaheite hõbemedaliga Tsaari-Venemaa II olümpiamängudel Riias.

Aasta hiljem saavutas ta Moskvas impeeriumi rekordiga t?empionitiitli nii kettaheites kui odaviskes (tulemused vastavalt 42.20 ja 54.13), kuulitõukes oli teine. Selgi alal kirjutati tsaaririigi rekord (hakatuseks 12.31) veel sama hooaja lõppedes meie jõulise ja meisterliku atleedi nimele.

Suurtegudele juhatas Anton Ohaka

1916. aasta Venemaa esivõistlustel Petrogradis, kust kalevlased naasid teatavasti teist korda üldvõitjana, võttis korraldajate tahtel vastava rändauhinna vastu neile atleedina eriti imponeerinud Ohaka.

Tema kõrval esines medalivõitjana Venemaa esivõistlustel kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites ka Harald Tammer, tsaaririigi kuulirekordi kruttija 1916 ja 1917. Kui Ohaka jätkas 1917 sportlasteed elukutselise maadlejana, hõivasid liidrikoha Venemaa edetabelis ta noored 18-aastased jüngrid - Tammer kuulitõukajana ja Aleksander Klumberg kettaheitjana ja odaviskajana.

Neil aastail kohtuti korduvalt Soome pinnal maailma kergejõustikueliiti kuuluvate hõimuvendadega, kelle hulgas ka heitealade maailmarekordimehi (Armas Taipale, Elmer Niklander, Julius Saaristo, Jonni Myyrä). Ohaka mõnedest unustatud saavutustest meenutagem siinkohal 1916. aasta talvel Soomes treenides võitis ta hallivõistlustel kuulitõukes Põhjamaade rekordimehe Niklanderi tulemusega 13.42, mis oli ligi pool meetrit parem samal aastal tema enda nimele kirjutatud Venemaa rekordist.

Maailma kettaheite ja odaviske aastaedetabelites edestasid Ohakat vaid USA ning Soome ja Rootsi toonased paremad. Rekordite võrdluseski tuli tunnistada väheste riikide üleolekut. Mitme spordi suurriigi, näiteks Inglismaa ja Prantsusmaa tipptulemused olid Ohaka Venemaa rekorditest nõrgemad.

Maailma favoriitidena

Ohaka eeskuju ja õpetusi järginud Klumberg ja Tammer jõudsid heitealadel saavutuste harjale meie esimestel iseseisvusaastatel. Antverpeni olümpiamängude osaviskevõistluses tuli Klumberg Eesti tipptulemuse 62.39-ga viiendaks. Meie rekordimeest edestasid üksnes neli soomlast, kusjuures neljandaks platseerunud Stockholmi olümpiamängude hõbedale Julius Saaristole mõõdeti viskepikkuseks vaid pool sentimeetrit enam.

Odavise kujunes kümnevõistluse maailmarekordimehele Klumbergile ta arvukatel võistlusreisidel sagedaseks triumfialaks (ka Soome pinnal), kaks hooaega - 1922 ja 1923 - lõpetas ta maailma edetabelijuhina. Heitja kohta tagasihoidlike kehaliste näitajatega (174 cm, 74 kg), kuid perfektselt kergejõustikualade tehnikanüansse omandanud Klumberg oli üle isegi võimsana näivatest kettalennutajatest - Euroopa 1922. aasta edetabelis platseerus ta Eesti rekordiga 42.32 seitsmendaks.

Venemaa meistrivõistlustel 17-aastasena kuulitõuke ning ketta- ja vasaraheite medalistina alustanud Tammer omakorda tuli Antverpeni olümpiamängudel kuulitõukes kuuendaks. Viimase kuulitõukerekordi 14.15-ga oli Klumberg peamine treeningu- ja võistluskaaslane Euroopa 1922. aasta edetabelis, maailmas üheksas.

Riikide rekordite kronoloogiat uurides tõdeme, et tippmarke reastades ületasid Eestit 1920. aasta seisuga odaviskes vaid Soome ja Rootsi ning kuulitõukes USA, Soome, Rootsi. Mahajäänud heitealaks oli veel vasaraheide. Kasutades rekordite hindamiseks nende võrdlemist antud hetke maailmarekorditega (protsentuaalset suhet), näeme alltoodud tabelist, et alles iseseisvuse saavutanud Eesti oli tõusnud heitealade vallas maailma juhtivate kergejõustikuriikide hulka. Ja seda vaatamata mahajäämusele vasaraheites.

Venemaa rekordite kronoloogia lõpetades teatavasti 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooniga, NSV Liit tsaaririigi rekordeid, sh siintoodud Tammeri kuulitõuke, Ohaka kettaheite ja odaviske ning moskvalase Tðistjakovi vasaraheite tipptulemusi ei tunnistanud.

Uus eestlaste hiilgeaeg heitealadel saabus esimese iseseisvusaja teisel kümnendil. Enne seda, kahekümnendate aastate teisel poolel olid jälgijätvamalt rahvusvahelisel areenil esinenud vaid odaviskajad - Juhan Schütz-Sütiste ja maailma üliõpilasmängude võitjana Roomas 1927 ja Johann Meimer kaheksandaks platseerumisega Amsterdami olümpial 1928.

Neli aastat hiljem, Los Angelese olümpiamängude aegu domineeris meie kergejõustikus paljulubav heitjate triumviraat - odaviskaja Gustav Sule, kuulitõukaja Arnold Viiding, kettaheitja Nikolai Feldmann. Kõigi kolme tulemused ennustasid ima alal olümpiafinaali jõudmist, Sulele koguni medalit.

Õnnetu olümpia-aasta

Nagu teame, Eesti siitmailt Ameerika maile võistlejaid aga ei lähetanud. Põhjenduseks toodi majanduslikud raskused. Ajakirjanduses puhkenud ägedas poleemikas tõestati, et raha taha asi ei jäänud. Valgustamaks seda, tsitaat tollases Eesti Spordilehes avaldatud kirjutisest: "Sule, Feldmann ja Viiding saadetagu Los-Angelesi!": "Kõigil on teada, et olümpiakomiteel ei puudu nende saatmiseks raha. Milleks siis oli korraldatud loterii? /---/ Kui on kogutud rahvalt raha, et saata olümpiaadile riigi parimaid mehi, siis tuleb seda ka teha. Raha saab ainult siis kasutamata jätta, kui on puudu meestest. /---/ Võistlejaid võib saata ka ilma saatjateta, mis vähendaks kulu. Ei sõida ju mehed esimest korda välismaale! Nende intelligentsus on teada. Eesti oleks aga väärikalt esindatud maailma suursündmustel. Et see enam tulemusi annab, kui mõnel teisel alal delegaatide saatmine, on selge. Viimaste saatmises on meil aga alati raha olnud."

Saatuslikuks sai Ruudi Toomsalu väitel Tallinna ja Tartu kergejõustikufunktsionääride vahel puhkenud tüli. Omavahelises vestluses söandas Ruudi Toomsalu siinkirjutajale nimetada ka jäärapäiste funktsionääride nimesid. Lõpptulemus - ei sõitnud Sule ja Feldmann tartlaste ega Viiding pealinlaste soosikuna.

Uus tõusulaine

Sule parimad visked 1931 ja 1932 ulatusid üle 69,5 meetri, soomlase Eino Penttilä viis pronksi võitjana OMi pjedestaalile teatavasti 68.70. Vähimagi kahtluseta ületanuks Sule Los Angeleses viiendaks ja kuuendaks platseerunud ameeriklaste tulemusi 64.46 ja 63.24.

Tõukekaare kasvatamisega 15.67ni jõudnud Arnold Viidingu eurooplastest ametivendadest tõukas Los Angeleses pronksi võitnud t?ehh Frantiðek Douda 15.61 ja kuuendaks platseerunud Hans-Heinrich Sievert 15.07. Kettaheite kuuenda tulemus 46.52 oli ligilähedane Feldmanni Eesti rekordile 46.66.

Pärast Los Angelese mänge lahe taga Soome olümpialastega võisteldes näitas meie heitjate kolmik veel veenvalt vastavat vormi. Sule võidutulemus Helsingis oli 68.85 ja Göteborgis vihmasajus 67.49. Seejuures alistas ta ülekaalukalt OMil neljandaks tulnud Hans-Gottfried Weimanni (65.28). Viiding oli 15.32ga omakorda üle Sieverist (14.81).

Eesti mehed neljal heitealal olid Amsterdami olümpia päevist 1932 kuni esimese iseseisvusaja lõpuni siitmailt peamised suurnimed maailma kergejõustikus - kahekesi või kolmekesi, 1937 isegi neljakesi maailma edetabeli esikümnes.

Viidingul jäi 1933. aasta suvel Douda maailmarekordi ületamiseks vajaka vaid 29 sentimeetrit, maailma kõigi aegade edetabelis oli ta kolmas. Ka Sule oli 1931 ja 1934 maailma kõigi aegade edetabeli kolmas, oma viimase rekordi 75.93,5 püstitamisega 1938 tõusis ta legendaarse soomlase Matti Järvineni järel (enne Yrjö Nikkaneni suurtulemusi) isegi paremustabeli teisele reale.

Kolmekümnendatel aastatel ei piirdutud kõrgete edetabelikohtadega, maailma kergejõustikuajalukku põlistati end ka saavutustega tiitlivõistlustel. Esimestel Euroopa meistrivõistlustel Torinos 1934 võitis Arnold Viiding kuulitõukekulla ja odaviskes sai samal suvel 70-meetri-meheks tõusnud Gustav Sule pronksmedali.

Meie odameest edestasid 1932. aasta olümpia kaksikvõidu korraldanud Järvinen ja Sippala. Kettaheites oli Viiding Torinos viies ja vasaraheites Koit Annamaa seitsmes.

Teisel EMil Pariisis 1938 jäädvustas kuulitõukemeistrina enda ja Eesti riigi nime Euroopa kergejõustikuajalukku Aleksander Kreek. Odaviskes tuli Sule neljandaks, Friedrich Issak viiendaks.

Berliini olümpial 1936 ei käinud eestlaste käsi nii hästi - favoriidina kuulitõukeringi astunud Viiding ja vasaraheitja Koit Annamaa platseerusid kaheksandaks.

Medalitega naasid Eesti heitealade esindajad kõigilt kolmekümnendatel aastatel toimunud üliõpilaste maailmameistrivõistlustelt: 1931 Darmstadtist tõi Feldmann kuulitõukehõbeda; 1933 Torinos olid hõbemedalivõitjad Viiding kuulitõukes ja kettaheites ning Sule odaviskes; Budapestis 1935 teenis Viiding kuulitõukes kulla ja kettaheites pronksi, pronksi sai ka Sule; 1937 Pariisis tõusid kullavõitjana pjedestaalile kuulitõukaja Aleksander Kreek ja odaviskaja Friedrich Issak; 1939 tõi Kreek Viini kuulitõukeringist hõbeda.

1938 hinnati Aleksander Kreek koguni maailma aasta parimaks kuulitõukajaks. Pariisi EMil jättis ta selja taha 1936. aasta olümpiamängude esikolmiku. Olümpiavõitjana ja Euroopa rekordimehena kuulsaks saanud Hans Woelke ei saavutanud edu ka võistlusturneede kolmel revan?iüritusel. Enne EMi alistas Kreek Londonis USA meistri Francys Ryani.

Kümnendi lõpul jõudis maailmaklassiliste saavutusteni ka varem tõstjana sportlasteed käinud Oskar Linnaste, kes alustas kergejõustiku-treeninguid alles 31-aastaselt (1938). Kaks hooaega hiljem oli ta rekorditega vasaraheites maailma edetabeli kolmas, kettaheites 16.

Võrreldes heiterekordeid 1940. aasta seisuga varem esitatud viisil, leiame Eesti riikide paremusritta paigutades odaviskes teisena, kuulitõukes kolmandana ja komplekselt viiendana.

Kuulitõuke Euroopa meistri tiitel võinuks kuuluda Eesti sportlastele ka kolmandal ja neljandal EMil. Ent 1946. aasta suvel Vana Maailma suveräänseks edetabelijuhiks tõusnud Heino Lipp ei pääsenud kurikuulsa KGB tahtel oma sportlaskarjääri jooksul kordagi üle riigipiiri.

Aastal 1947 jõudis Heino Lipp kuulitõukes korduvalt sakslase Hans Woelke Euroopa rekordit (16.60) ületades 16.73ni ning USA kergejõustikueksperdid valisid Eesti vägilase oma kauasel hegemooniaalal maailma aasta parimaks.

Tollases infosulus me seda ei teadnud. Lipu ilus võistlustulemuste rida Nõukogude Liidu raudse eesriide taga (mais 16.55 ja 16.66, juunis 16.72, septembris 16.73, paaril korral veel 16.44) oli asjatundjatele märksa imponeerivam kui mõni kuu varem Salt Lake Citys sama pika tõukega sähvatanud tulevasel maailmarekordimehel Charles Fonville'il, rääkimata sama aasta USA meistrist James Delaneyst, kelle parimaks tulemuseks 1947 kirjutati 16.34.

Hooaeg hiljem, kui meie kergejõustikukuningas pälvis vastava tunnustuse spordimaailmas kümnevõistlejana, kasvatas ta 52.18ga jõudsalt veel meie (ja NSV Liidu) kettaheite tippmarki. Heitealade rekordite kompleksses võrdluses möödus Eesti 1948 oma keskmise näiduga neljandana püsinud Rootsist (vt tabelit).

Eesti kõrge positsioon

Pärast kaht peamiselt kümnevõistlusele keskendumise aastat, kus ilmaolud oli takistanud 1948 maailmarekordi sündi, pühendus Lipp end taas heidetele ja parandas veel kolm korda Euroopa kuulitõuke tippmarki: 1950. aastal tõukas Moskvas 16.93 ning 1951. aasta kevadel Põltsamaal 16.95 ning sügisel Minskis 16.98.

Maailma edetabelite esikümnes olid eestlased 1941-1950 esindatud kõigil neljal heitealal, kokku 11 tulemusega. Aastakümne maailmaklassilisi saavutusi, ent mitte ühtegi jälge võimekatest Eesti atleetidest OMi või EMi protokollides.

Meie tippkergejõustiklaste osaks jäi võimekuse näitamine Nõukogude impeeriumi raudse eesriide taga. Meenutame siin kas või EMi aastat 1950, mil NSV Liidu meistrivõistlustelt toodi Eestisse viis kulda. Heino Lipp püstitas enne hooaja tähtsündmust rahvusvahelistel võistlustel Moskvas järjekordselt Euroopa rekordi 16.93 (teine oli EMilt medali toonud Otto Grigalka 15.66ga) ja võitis kettaheites 50.31ga kindlalt olümpiatel ja EMil enda nime teinud ungarlane Ferenc Klicsi (48.56). Kulla võitmiseks oli Lipp samuti valmis kümnevõistluses - EMi järel toimunud NSV Liidu meistrivõistlustelt naasis ta kolmekordse t?empionina.

Edu mitmel rindel

Elu parimas vormis olid tol EMi hooajal ka odaviskes NSV Liidu meistriks tulnud ja üleliidulise rekordi 71.66 püstitanud Harry Vallmann ning 1500 meetris 3.50,4ga taas üleliidulist rekordit parandanud ja oma neljanda t?empionikulla teeninud Erich Veetõusme.

Ei pääsenud veel rahvusvahelistele tiitlivõistlustele ka noor Bruno Junk, kelle hooaja hakul püstitatud üleliiduline rekord 10 km käimises 44.24,0 oli paljutõotav (EMi kulla võitis ?veitslane Fritz Schwab 46.01,8ga).

Nädalapäevad hiljem õnnestus eestlasel näidata oma meisterlikkust EMil osalenute järelvõistlusel Stockholmis.

Võidumees oli 70.14ga Moks, teiseks jäi Brüsselis 69.82ga pronksi võitnud maailma edetabeli juht rootslane Ragnar Ericzon ja kolmandaks värske Euroopa meister Toivo Hyytiäinen.

* Heino Lipu kõrval olid NSV Liidu rekordimeesteks Aleksandr Ðehtel vasaraheites ja Viktor Aleksejev odaviskes.

Viiekümnendatel aastatel (1951-1960) oli Eesti heitealade paremik eriti silmapaistev Euroopa kergejõustiku taustal.

Vana Maailma aastaedetabelite esikümnes jäädvustasid ühtekokku 30 tulemusega oma saavutusi kümme eestlast heiteala spetsialisti, sh kaks naisatleeti (Lea Maremäe ja Virve Aoveer-Roolaid-Põldsam) ning sõjapõgenikuna Rootsist Kanadasse siirdunud Hans Moks.

Plahvatuslik kuulitõuge

Maailma mastaabis olid edetabelikohad mõnevõrra tagasihoidlikumad, sest ameeriklased edestasid viiekümnendatel eurooplasi mitmete uuenduste leiutamise ja rakendamisega.

Kümnendi lõpus olid maailmarekordimeesteks kõigil heitealadel USA sportlased.

Lausa plahvatuslikult arendas tollal kuulitõuget oma tehnikauuendustega Parry O'Brien.

Koos kaasvõistlejatega ületati järjepanu 18 ja 19 ning kümnendi lõpuks ka 20 meetri joon.

Samaväärse pöörde tõi odaviske arengusse planeeriva viskevahendi, nn Heldi oda kasutuselevõtt.

Kõigi nelja heiteala arengut mõjutasid tugevasti veel ameeriklaste uuendused jõutreeningus, mis kajastusid ilmekalt nende tõstetulemuste samaaegses pöörases arengus.

Ookeani taga jõuti viiekümnendate lõpul ka hormoonpreparaatide kasutamiseni. Sellele tegurile on hilisemates pihtimustes osutanud Harold Connolly, Melbourne'i olümpiamängude võitja ja esimene 70 meetri ületaja vasaraheites Rooma Omi künnisel.

Jätkuvalt Lipu jälgedes

Heino Lipu Eesti rekorditel polnud pikka iga. Küllap aitas sellele kaasa ka ta innustav eeskuju.

Meie kuulitõukeässade saavutuste rida Euroopa meistrivõistlustel pikendas 1954 Bernis pronksmedalivõitjana Heino Heinaste, peatne Eesti rekordimees kettaheites.

Ent Lipu kuulitõukerekordi ületaja tuli Tartu tudengkonnast. Üheaegselt Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamisega jõudis kõrgvormi Valter Kalami juhendamisel treeninud Feliks Pirts.

Võitnud 16.99ga esikoha Londonis peetud Inglismaa - N. Liidu maavõistlusel ja 17.01ga hõbemedali N. Liidu meistrivõistlustel, tõusis ta Euroopa kõigi aegade edetabelis kolmandaks.

Koos Euroopa toonaste ässade Otto Grigalka ja t?ehh Jiri Skoblaga jagas Pirts veel pjedestaalikohti Varssavis korraldatud rahvusvahelistel noorsoomängudel.

Laiemal tähelepanu rajataguste kergejõustikuspetsialistide hulgas äratas Pirts kui tavaliste kehaliste mõõtmetega (182 cm ja 90 kg) 17-meetrimees.

Kuulitõukaja aasta sportlane

Eesti rahva pikaaegne vaimustumine oma heitevägilastest kajastus 1955 Noorte Hääle korraldatud esimesel populaarseima sportlase valimisel - eelistatuimaks osutus Pirts kui legendaarse Lipu rekordi põrmustaja.

Viiekümnendate aastate lõpul äratas suuri lootusi pikakasvuline Rein Sprenk, kes tõmbas endale tähelepanu juba üleliiduliste noorterekorditega.

Rooma olümpia eel 1960 viis Aleksander Lohu ja Heino Lipi juhendamisel treeninud nooruk Eesti rekordi 18 meetri ligi - 17.90ni.

Sprenk näitas olümpiahooajal oma võimekust ka hõbemedali võitmisega N. Liidu meistrivõistlustel ning 17.59 ja esikohaga üleliidulistel võistkondlikel esivõistlustel.

N. Liit aga saatis kuulitõukajatest Rooma vaid rekordi uuendamisel 18.19ni jõudnud Viktor Lipsnise, kes platseerus olümpiakonkurentsis 17.90ga neljandaks (kuues koht võideti 17.57ga).

Tervislikel põhjustel pidi meie noor kuulitõukelootus lõpetama sportlaskarjääri kahjuks enneaegselt, 23-aastasena (1962).

Odaviskes püsis maailma kõigi aegade edetabeli ülaosa 1939. aasta sügisest kuni 1. augustini 1951 muutumatuna ning Gustav Sulet nägime oma 1938. aasta rekordviskega 75.93,5 soomlaste seltskonnas neljandana.

Muutuse tõi ala arengusse ameeriklane Franklin Held koos vennaga meisterdatud uudse, 27 osast kokkuliimitud aerodünaamilise oda varal. Kaks aastat hiljem, 1953 lennutas ameeriklane esimesena maailmas 80-grammise planeeriva viskeriista 80 meetri taha.

Teame, et samamoodi nuputas, lappis ja liimis oma kahte enne sõda ostetud soome oda Harry Vallmann. Oda esiotsas kergemat haavapuitu kasutades parandas ta märgatavalt viskeriista lennuomadusi. Ühe niisugusega saavutas Harry Vallmann 1950. aastal NSV Liidu rekordi 71.66, mille mõni nädal hiljem sama odaga ületas Viktor Tsõbulenko.

Harry Vallmanni oda ja kogemused aitasid kaasa ka venna kiirele esiletõusule. Charles Vallmann alustas karjääri NSV Liidu noorterekorditega. 1955 jõudis ta esimese medalivõiduni üleliidulistel täiskasvanute meistrivõistlustel ja lennutas Harry oda juba 77.90, millega ületas lõpuks Sule auväärse rekordi ning oli omakorda maailma kõigi aegade edetabeli esikümnes. Need head odad - üks 38, teine 47 korda liimitud - püsisid käigus kuni pilbastumiseni 1956. aasta suvel.

Ühe oma viiest rekordviskest (79.30) tegi Vallmann 1958 Tallinnas peetud NSV Liidu meistrivõistlustel hõbedat võites. Viimase rekordi 82.26 saavutas ta vahetult enne Rooma olümpiamänge Tartus peetud Eesti esivõistlustel. Olümpiapiletid aga olid siis juba jagatud. Õnnelikuma käega oli temast viis aastat noorem Tartu tudeng Mart Paama, kelle võidutulemuseks olümpiaeelsetel liidu meistrivõistlustel mõõdeti 79.77. Taas, nagu 1937, 1938 ja 1939, nähti maailma hooaja edetabelis üheaegselt kahte Eesti odameest.

Teeneka treeneri Valter Kalami hoolealustest oli olümpiakandidaat ka Eesti kettaheiterekordit kasvatanud Kaupo Metsur.

Saatuslikuks sai Metsurile ülikooli lõpetamisele pühendumine. Selle nimel loobuti olümpiakandidaatide treeninglaagrist ning pärast riigieksamit jäänud paarist nädalast üleliidulisteks meistrivõistlusteks valmistumiseks nappis - 53.99 andis 4. koha ja jättis ta olümpiapiletita. Kümme päeva hiljem tuli vormi minev Metsur Harkovi roiutavas kuumas oma kolmanda Eesti rekordiga 55.70 NSV Liidu üliõpilasmeistriks. See oli tulemus, mis andnuks liidu meistrivõistlustel kuldmedali. Harkovis kolme meetriga Metsurile kaotanud Viktor Kompanejetsit, üleliiduliste meistrivõistluste hõbemedalimeest, nähti kuu aega hiljem olümpiaareenil maailma kuue parema hulgas.

Vasaraheites sillutasid Kalami tudengitest hoolealused Valentin Sepp ja Rein Zupping (rekordi püstitajad vastavalt 1954 ja 1957) teed püsivamale pürgijale Madis Ainsole, kes esialgu treenis Tartus Lipu juhendamisel ja lõpetas kümnendi 60 meetri mehena - 61.11ga.

Nagu öeldud eespool, kuulusid kõik maailmarekordid meeste heitealadel 1960 USA atleetide nimele. Euroopa tugevamate kergejõustikuriikide rekordite arenguga heitealadel aga pidas Eesti enam-vähem sammu. Edestati muide riiklikult poolitatud, kuid Rooma olümpiamängudeks liitunud Saksamaad.

Kuuekümnendatel aastatel jätkus kõigil nelja heiteala areng Eestis tähelepanuäratavalt Tartu tudengite, Valter Kalami hoolealuste ande ja töökuse varal. Maailma mastaabis pani end teistest paremini maksma odaviskaja Mart Paama. 1961 tõusis ta NSV Liidu meistrivõistluste pjedestaalile 80-meetri-mehena. 81.01 andis tulevaste maailmanimede Vladimir Kuznetsovi ja Janis Lusisega konkureerides hõbeda.

Paama esindas NSV Liitu koondise ridades kümme korda, 1966. aastal ka EMil ning 1968 taas olümpiamängudel. Tokyo OM jäi vigastuse tõttu vahele. Aasta hiljem, 1965 püstitas Paama Eesti rekordi 84.05, mis oli maailma hooaja edetabeli seitsmes tulemus.

Paama ja Metsur

Saavutusterikkaimana võib aga meenutada 1967. aasta suve, mil ta lennutas oda üle 80 meetri seitsmel võistlusel ja oli rekordilähedase 83.88ga taas maailma edetabeli seitsmes: 83.80ga tuli Vana Maailma meistriks Janis Lusise ees teist korda liidu tðempioniks ning samal aastal oli esimene ka Euroopa karikavõistluste finaalis. Alistatute hulgas olid tol hooajal kõik nimekad kaasaegsed, lisaks Lusisele Soome odaviskekuulsused Pauli Nevala ja Jorma Kinnunen, poolakas Janusz Sidlo, ungarlane Gergely Kulcsar, sakslane Manfred Stolle.

Kaupo Metsuri parimaks hooajaks võib pidada 1961. aastat. Tollal Eesti rekordit tähistanud 56.47ga küündis ta kõige lähemale kehtinud maailmarekordile 59.91. NSV Liidu tippmargist puudus üleliidulise koondise esikettaheitjaks kerkinud Metsuril vaid 20 sentimeetrit. Znamenskite memoriaalil võis ta tunda rõõmu ka USA meistri, peatse maailmarekordimehe Jay Silvesteri alistamisest. Universiaadilt Sofiast naasis Metsur hõbemedaliga.

Tokyo OMi eel aga andis Eesti 1961. aasta parima kergejõustiklaste sportlaskarjäärile saatusliku hoobi ta mehelikest võludest tulenenud sündmus koondise Kääriku laagris 1963 ja eemalejäämine III rahvaste spartakiaadist.

Metsur: "Tartus spartakiaadi eel laagerdanud Leningradi koondise küllatulek Kääriku lõppes väikese tantsinguga. Ja juhtus, et liidu üks kaunimaid viievõistlejaid juhtis mu Kääriku metsa: "Paðli, guljajem!" Kui mõne tunni pärast tagasi tulime, võtsid kohtumise organiseerinud Eesti koondise toonane treener Ervin Uuk ja ta abilised meid vastu paanikas.

Buss leningradlastega oli juba ära sõitnud. Tðika soovitusel läksin kohe Kudu juurde, ajasin ta öösel kell üks üles. Selgus, et leningradlastega olid veel õnnetuseks kaasas koondise politrukid... Hurjutamist oli tookord parasjagu, laagri koosolekul nõuti mu varusse jätmist... Rahvaste spartakiaad järel kustutati mind liidu koondislaste nimekirjast ja võeti ära sportlasestipendium."

Uue põlve esiletõus

Kuuekümnendate teisel poolel, enne kui Ando Rekkor Heino Lipu sünnimailt Kiviõlist taandas 57.92ga Metsuri rekordimehe seisusest ja Veljo Kuusemäe hakkas püüdma 60 m joont, suutis Eesti koondise kauane kapten teha Soome pinnal Eesti rekorditabelisse ka viienda korrektiivi ning tõusta (enda sõnul amatöörina proffide konkurentsis) veel kord NSV Liidu rahvaste spartakiaadil 1967. aastal pjedestaalile.

Visalt töötas koos treener Valter Kalamiga vasaraheitetulemuste arendamisel Madis Ainso, kes kasvatas Eesti rekordit 1960-1964 üle kuue meetri - 66.04ni. Järgmise olümpia künnisel, 1967. aasta hilissügisel võttis Ainsolt rekordimehe tiitli Aleksander Lohu kasvandik Kalju Poljakov, heites 66.52 ja 67.68.

Olümpiahooajal võitis Poljakov Tallinnas teiste hulgas Jaapani rekordimehe Takeo Sugawara, kes veidi hiljem tuli México OMil neljandaks. Liidu ülitugevast sisekonkurentsist vasaraheites rahvusvahelisele areenile pääseda paistis eestlastele siis lootusetu unistusena.

Kuulitõukes jõudis Kalami kasvandikest kuuekümnendatel rekordimehe seisusse Aleksander Tammert. Juba Tapa koolipoisina püstitas Tammert NSV Liidu noorterekordeid. Tartus õpinguid jätkates tuli ta 1966. aastal esikohale esimestel Euroopa juunioride mängudel. Olümpia-aastal 1968 sai Tammertist meie esimene 18-meetri-mees ja järjekordne medalivõitja üleliidulistel meistrivõistlustel. Olümpiamedaleid aga jagati siis juba tõugetega üle 20 meetri ja maailmarekordiks oli Randy Matsoni (USA) 21.50.

Sulgudes koht Euroopa edetabelis.

Autor: Erlend Teemägi

Allikas: Eesti Spordileht [17.03.2004, 31.03.2004, 07.04.2004, 14.04.2004, 12.05.2004, 19.05.2004 ja 04.08.2004]

• Prev
• Next