Print

User Rating: 5 / 5

Star ActiveStar ActiveStar ActiveStar ActiveStar Active
 

Kesk- ja pikamaajooks on periooditi olnud Eesti kergejõustiku paraadalasid, seda juba alates meie kergejõustiku esimesest kümnendist. Tsaari-Venemaa mitmekordse meistri ja rekordimehena põlistas oma nime spordiajalukku Johannes Villemson. Venemaa pikamaajooksumeistrina esile tõusnud Jüri Lossman kroonis põlvkonna saavutusi maratonijooksu olümpiahõbedaga Antverpenis 1920. Seda tulemusega, milleni ei küündinud järgmised olümpiavõitjad Pariisis ega Amsterdamis.

 Universaalse lühi-, kesk- ja pikamaajooksjana, meistri ja rekordimehena Johannes Villemsoni jälgedes astunud Julius Tiisfeldt (Tiisväli) võitis 1923 Varssavis II rahvusvahelistel üliõpilasmängudel neli medalit distantsidel 800-5000 meetrini ja kaks medalit teatejooksudes (sealhulgas 4x100 meetri teatejooks). Nädal hiljem Riias Balti riikide üliõpilaste olümpiaadil lisandus nendele võidualana veel tunnijooks tulemusega 16 540 meetrit.

1920. aastate lõpus püstitas maailmaklassilisi, kaasmaalastele 20 aastaks kättesaamatuks jäänud pikamaajooksurekordeid Felix Beldsinsky.

1930. aastatel tõusid esile Euroopa meistrivõistlustel esikaheksasse kerkinud Ademar Jürlau 1500 meetri ja Eduard Prööm 5000 meetri jooksus.

1940. aastatel oli mitmekordse NSV Liidu meistri ja rekordimehena liidriks ja eeskujuks Erich Veetõusme. Veetõusme traditsioonilistel mälestusvõistlustel on (tänu algatajale ja eestvedajale Eugen Piisangule) olnud auväärne koht ja pikk püsi (1960-1992) meie võistluskalendris. Veetõusme tuules astus NSV Liidu tðempioni, rekordimehe ja Helsingi olümpiamängude poolfinalistina maailmaareenile Mihail Velsvebel.

1950. aastatel saavutas Eesti kesk- ja pikamaajooks nii oma tippude poolest kui ka läbilõikes taseme, mis kannatab võrdlust hilisemate kümnenditega. Elmot Heido treeningugrupi peategelasest Hubert Pärnakivist ja Lembit Virkusest said maailma esikümnemehed, esimese Olav Karikose õpilasena jõudis samal ajal NSV Liidu koondisse ja võitis NSV Liidu meistrivõistlustel medali Peeter Varrak. Vladimir Kutsi juhendajana saavutas kümnendi alguses laialdase tuntuse Aleksander Tðikin.

"Kuldsete kuuekümnendate" edetabelit kaunistasid Tðikini juhendamisel ¥margimeesteks´ tõusnud Mart Vilt (1500 meetri Eesti rekordi valdaja tänaseni!), Martin Nurme, Endel Pärn, Aleksander Tðernov. Karikose õpilaskonnast lisandusid Varraku kõrvale tipptegijate seltskonda olümpiamees Rein Tölp, Peep Jürlau, Erik Maasik, Margus Varrak. Menukas ja ala arendavaks ettevõtmiseks Tallinnas kujunes jooksjate seeriavõistlus. 1960. aastate keskpaigast pärinevad ka tänaseni ületamatud keskmaajooksude Eesti meistrivõistluste rekordid (Rein Tölbi 1.48,8 800 meetri jooksus ning Mart Vildi 3.46,3 1500 meetri jooksus).

Tartus tõusid 1960. aastatel jooksutreeneritena Elmot Heido kõrvale Alfred Pisuke ja Jaan Jürgenstein. Pisukese toonasteks silmapaistvamateks hoolealusteks olid Ants Nurmekivi, Tõnis Matsin ja Milde Kade. Jürgensteini juhendamisel treenis peamiselt meie väljapaistev naisjooksjate seltskond eesotsas olümpiafinalist Laine Eriku ja Helle Volmeri ja Eva Hansumäega. Edukate esinemistega pälvisid meie jooksjad ja treenerid korduvalt üleliidulist tunnustust ning soodustingimuse niinimetatud Jooksukeskuse moodustamise näol.

1970. aastate algul lisandusid Karikose õpilaskonda Ilmar ja Raissa Ruus, kes ilmutasid siinmail tõhusat arengut ning jõudsid Eesti rekordeid püstitades NSV Liidu meistrivõistluste pjedestaalile.

Keskmaajooksu taseme uut tõusu võis täheldada kaheksakümnendatel, mil Eestis moodustati taas üleliiduline jooksjate eksperimentaalrühm. Selle eesotsas oli tegev tartlane Andres Nirk (tema silmapaistvamateks õpilasteks olid oma aja naiste kesk-ja pikamaajooksu liider Ille Kukk, takistusjooksja Aivar Tsarski ja 800-meetri-mees Taivo Mägi). 1980. aastate keskel liitusid rühma tööga Moskvast ja NSV Liidu koondislasi juhendamast kodumaale naasnud Uno Källe (Källe viis tippsaavutuseni Sirje Eichelmanni ja Jane Salumäe).

Eesti meeste pikamaajooksu hiigelaeg vaatab meile vastu 1970. ja 1980. aastate edetabelitest. Sellal tegid ilma nii-öelda süsteemiväliselt esile kerkinud Iisaku keskkooli õpilased, jooksutähed Enn Sellik (oli juba 21-aastaselt maailma kolmas mees 5000 meetri jooksus!) ja Ülo Kriisa. Kümnendivahetusel tõusis uue maailmaklassi jooksjana Selliku kõrvale Karikose õpilane Toomas Turb. Viimasteks medalitoojateks lagunevast impeeriumist osutusid aga takistusjooksjad Mati Uusmaa (treener Aleksander Tðikin) ja Aivar Tsarski.

Kõigi aegade absoluutses edetabelis varasemad saavutused tavaliselt ikka taanduvad, domineerivad hilisemad. Andmaks õiglasemat hinnangut ajastute saavutustele, vaadakem ka allpool toodud suhtelist edetabelit, kus tulemusi on kõrvutatud samal ajal kehtinud maailmarekorditega ja sportlased reastatud tulemuste protsentuaalse suhte järgi (jooksude puhul rakendatakse suhte pöördarvu).

Maailma jooksutase on viimastel kümnenditel tohutult tõusnud, Eestis on samal ajal areng pidurdunud või teinud koguni vähikäiku. Näiteks meeste keskmaajooksus ja 800 meetri rekorditega suhtelise edetabeli esikümnesse 1980. aastatel lisandunud vaid Raivo Mägi (treener Aleksander Tðikin) ja 1990. aastatel Urmet Uusorg (treener Peeter Kallas).

Viimase aja saavutused kaaluvad meil varasemat üle üksnes maratonijooksus, kus kangelaste rollis on 2002. aasta Euroopa meistrivõistluste hõbe Pavel Loskutov (treeneriks 1970. aastate 800 meetri edetabelijuht Raimond Luts) ning EM-il neljandana finiðeerinud Jane Salumäe. Mõlema kontol on ka kaalukaid võite mainekatelt maratonidelt.

Keskmaajooksus on viimased hooajad pakkunud vaid lubavaid tulemusi perspektiivikatelt noormeestelt ja neidudelt, meeste pikamaajooksus aga näeme Loskutovi selja taga tükki tühja maad.

Allikas: Lossmanist Loskutovini (© Erlend Teemägi ja Eesti Spordimuuseum. Tartu 2004)